Kristel Jalak, 17.09.2010
89% täiskasvanud inimestest tunnistavad, et ühel või teisel moel peaksid nad ennast veel arendama.
Mida nad selleks ette võtnud on?
- 45,5% – mitte midagi
- 23,6% on mõtelnud, et peaks midagi ette võtma
- 18,2% on rääkinud sõbrale või kolleegile, et peaks mõtlema millegi ette võtmise peale
- 12,7% loevad kirjandust, käivad seminaridel ja koolitustel, võtavad ette uusi väljakutsuvaid projekte ja teevad ka tegelikult kõike seda, mis arendab.
Neid protsente ei maksa puhta kullana võtta. Küll on aga tõsi see, et vaatamata meid ümbritsevale elukestva õppe ja isiksusliku kasvu propageerimisele, ei jõua paljud inimesed headest kavatsustest kaugemale, kui asi puudutab enesearengut. Sama kehtib ka organisatsioonide puhul. Head organisatsioonid üritavad igati suurendada töötajate rahulolu. Kuid kui juht vaatab oma firma viimase töörahulolu-küsitluse kõrgeid tulemusprotsente, siis selle asemel, et rahulolevalt noogutada, võiks ta eneselt hoopis murelikult küsida, kas selline tulemus ei viita pigem stagnatsioonile?
Stagnatsioon – arengu peatumine, paigaltammumine, inertsus – ei leia aset üleöö. Tegemist on hiiliva protsessiga, näiteks nagu vananemine või kaalust juurde võtmine. Pikka aega tundub kõik olevat normaalne, kuni…
Stagnatsiooni märkamine ei ole lihtne, sest selle tunnusteks on rahulolu ja stabiilsus. Seisundid, mida me tegelikult ju igatseme!
Alljärgnevalt mõned tunnused, mille märkamine kas enese või oma organisatsiooni juures võiks tekitada valvsust.
- “Me oleme alati nii teinud” – harjumuse orjamine, rutiinni sulgumine, kahtluste puudumine, oma eesmärkides, tegutsemisviisides või eeldustes kindel olemine. „“Ärme kõiguta paati“ ja „Pole vaja parandada seda, mis töötab“ on samuti stagneerumisele viitavad seisukohad.
- „Ma olen liiga vana, et muutuda (või õppida, ümberõppida)“. Ka: „Vana koer enam uusi trikke ei õpi“ või „Oh, mis nüüd mina… las nooremad…“. Kurvastaval kombel aktsepteeritakse sellist juttu meie organisatsioonides päris hästi, ehkki Vincent Barry sõnul on tegemist „sotsiaalselt sanktsioneeritud keeldumisega kanda isiklikku vastutust hoiakute, tegevuste või asjaolude mõjutamise eest. Barry lisab veel: „See oleks nagu surm enne tegelikku lõppu, meie käsutusse jäänud aja poolikult elamine… muutustest keeldumine on elamisest keeldumine“.
- Siiras, lapselik uudishimu kõige ümbritseva vastu on asendunud „elukogenud“ künismi ja apaatiaga: „Kõike seda on juba varemgi nähtud/kuuldud…“, „Ei ole midagi uut siin päikese all“. Ka „kõikide vastuste teadmine“. Kui märkate, et teil on olemas rohkem vastuseid, kui küsimusi, on see hoiatav signaal.
- Vaid oma kogemustest õppimine. Oma kogemused on head, kuid sageli oleks otstarbekas õppida ka teistelt. Nii saab kiiremini ja väiksema valuga. Raamatud, seminarid, mentorlus, suhtevõrgustikud jm. kanalid on need kohad, kus saame õppida ka teiste inimeste kogemustest, kui vaid oleksime neile avatud.
- Rahololu iseendaga ja oma saavutustega. Oma teadmiste ja oskuste tasemel mugavustsooni kinni jäämine ning uute väljakutsete vältimine. Võib küll esineda unistavat mõtlemist, et tuleks midagi arenguks teha, kuid sellele ei järgne iial tegelikke tegusid. Või kui tehaksegi midagi, siis pole see piisavalt pingutust ja väljakutset nõudev. Nii mõnigi juht eelistab „ohutut“ arvuti- või keelekoolitust juhtide arenguprogrammile, mis võiks kõigutada tema enesehinnagut ja rahulolu iseendaga.
- Hägusad eesmärgid. Areng ja isiksuslik kasv peaksid kuhugi välja viima. Kui meil pole aimugi, mis suunas me liigume, siis juhtub nagu Lewis Carrolli raamatus „Alice imedemaal“ (1865):
Alice jätkas: „Kas sa ei tahaks mulle ütelda, kuhupoole ma siit peaksin minema?“
„See sõltub suuresti sellest, kuhu sa tahad välja jõuda,“ ütles Kass.
„Mulle on enam-vähem ükskõik kuhu -“ vastas Alice.
„Siis ei ole tähtis, kuhupoole sa lähed,“ sõnas Kass.
„- kui ma ikka kuskile jõuan,“ lisas Alice seletuseks.
„Oh, selle peale võid kindel olla,“ ütles Kass, „kui sa ainult kõnnid küllalt kaua.“
