Kristel Jalak, ilmus EPALE portaalis 26.06.2020
Käesoleva aasta alguses viidi Erasmus+ projekti raames läbi uuring, selgitamaks uue õppekava tarbeks täiskasvanute koolitajate täiendõppe vajadusi. Rahvusvahelise projekti raames loodava õppekava eesmärk omakorda on suurendada ja arendada just nende õpetajate/koolitajate teadlikust ja oskusi, kes puutuvad kokku madalama haridustaseme ja katkenud haridusteega täiskasvanud õppijatega. See sihtgrupp vajab, lisaks erialastele teadmistele ja oskustele, tuge ka üldpädevuste, sh sotsiaalsete- ja õpioskuste arendamisel.
Uuringus osalesid Eesti, Läti ja Slovakkia erinevad täiskasvanukoolituse institutsioonid. Eestis oli vaatluse all täiskasvanute gümnaasiumid ja kutseõppeasutused. Lätis ja Slovakkias kaasati uuringusse ka kõrgkoolid ning erakoolitajad.
Esmapilgul võib uuringu tulemused kokku võtta kahe punktina: andke meile rohkem aega ning õpetage uusi (trendikaid) mänge ja meetodeid. Tekib küsimus, et kui täiskasvanukoolituse kvaliteedi parendamine niisama lihtne ongi, siis miks seda juba ammu tehtud pole? Enamik täiskasvanukoolitajaid on ju õppinud täiskasvanute koolitamise iseärasusi ja põhimõtteid. Ka ollakse õppinud kõikvõimalikke meetodeid. Ometigi neid ei rakendata. Miks?
Teadmine pole tegemine
Oskusi ei saa omandada ja rakendama hakata vaid teooriaõpingute tulemusena. Vaja on teha, katsetada, proovida. Ent, uuringus osaleja sõnul: „Minu jaoks on pingutav ise endale sisse harjutada uute meetodite kasutamist. Mõtlen küll, et õpetan nüüd teisi meetodeid kasutades, aga kui ei leia kohe head viisi, siis läheb ikka vana rada pidi…“.
Sissejuurdunud rutiini muutmine ongi raske, isegi hirmutav. Loobumine tavapärasest, järgi proovitud ja kindlast metoodikast võib kaasa tuua läbikukkumise, naeruväärseks jäämise, häbitunde. Seda ei soovi keegi.
Õhuakrobaadid kasutavad julgestusköit või -võrku. Sama saavad teha koolitajad. Kuid füüsilise ohutusvahendi asemel moodustavad „kukkumiskaitse“ kolleegid, mentorid ja sotsiaalne võrgustik. Ei, need ei garanteeri läbikukkumiste puudumist. Kuid need tagavad terveks jäämise peale vääratust, loovad võimaluse ja julguse proovida üha uuesti ja uuesti, kuni meisterlikkus on saavutatud.
- Võrgustuge. Uurige teiste koolitajate kogemusi, ideid ja hoiatusi. Valmistage oma tunnikava või koolitusprogramm ette koos kolleegidega. Mitu pead on mitu pead. Või näidake oma programmi kogenud koolitajale ja konsulteerige temaga.
- Viige koolitusi läbi kahekesi, jagades omavahel teemasid ja tegevusi, samas toetades ja aidates üksteist.
- Kutsuga oma koolitusele asjatundlik vaatleja. Küsige temalt tagasisidet ja arutage koos läbi edasised arenguvõimalused.
Peeglike, peeglike …
Enne kodunt väljumist heidan ma pilgu peeglisse. Ega ripsmetušš pole laiali või soeng sassis? Kuidas ma saan aru, et soeng on korras? Sellest, et mul on olemas ettekujutus, milline ma peaksin välja nägema. Ma võrdlen peegeldust oma ettekujutusega ja annan olukorrale hinnangu. Vajadusel haaran kammi.
Ehk teisisõnu, ma kogun tagasisidet, võrdlen seda eesmärgiga, analüüsin, annan hinnangu ja vajadusel teen parendustegevusi. Seda kõike vähem kui minutiga.
Uuringust selgub, et paljude koolitajate eneseanalüüs on savijalgadel või puudub hoopis. Küsitakse meetodeid, eneseanalüüsi küsimustikke ja kurdetakse, et analüüsiks pole aega.
Jah, tagasisidet enamasti küsitakse – peeglisse pilk visatakse. Ja edasi – on nagu on.
Meenutan, et igasugune hindamine on esmalt võrdlus millegagi – varasemate tulemustega, teiste (koolitajate) tulemustega, iseendale seatud eesmärkidega.
Teiseks, võrdlustulemustele tuleb anda hinnang. Pange enda jaoks lati kõrgus paika. Mis on hea, mis rahuldav, mis mitte. Kui 80% õpigrupist sooritas teadmiste kontrolli edukalt, kas see on suurepärane tulemus või minu kui koolitaja põrumine? Ka see peab selge olema enne, kui asume analüüsima ja ennast hindama.
- Koos koolitusprogrammi või tunnikava koostamisega pane endale kirja 3-5 peamist kriteeriumi, mille alusel enda professionaalsust hiljem hinnata.
- Pane kirja hindekriteeriumid – millega võid rahule jääda, millega mitte. Milline oleks suurepärane tulemus.
- Kujunda õppurite soorituse hindamine ja koolituse/koolitaja kohta tagasiside kogumine selliselt, et saaksid vajalikud andmed (ka) eneseanalüüsiks.
- Võrdle, analüüsi ja hinda. Kui eeltöö on tehtud korralikult, võtab see aega alla kümne minuti.
- Tõsta järk järgult oma „latti“.
Mina õpetaks küll, aga nemad ei õpi!
Õppurite vähese motivatsiooni üle kurdavad kõigi kolme uuringus osalenud maa koolitajad. Soovitakse õppurite hoiakute ja suhtumise muutust. Kuid kuidas muuta teisi inimesi? Läbi iseenda tegevuse muutmise. Selleks on koolitajal vaja teada, mida temalt oodatakse, mida õppurid tegelikult vajavad ja millised on nende eesmärgid.
Kolme maa uuringu andmetel tegelevad 97% täiskasvanute õpetajatest ja koolitajatest õpigrupi vajaduste selgitamisega. Kirjalikud või suulised küsitlused, individuaalsed vestlused ning rühmatööd või -arutelud on tavapärased. Täiskasvanute gümnaasiumid kasutavad rohkem teste ja õppuri taset näitavaid ülesandeid, kutseõppeasutused peavad oluliseks ka tellijalt/tööandjalt ja oma kolleegidelt saadavat infot.
Samas tunnistavad ligi 10% vastajatest, et õppuri sotsiaalsete kompetentsidega, sh õpioskustega, arvestamine on õpetajale keeruline, seda ei osata teha. Ning õpigrupi tundma õppimisega tegeletakse pigem õppe läbiviimise ajal, kui enne seda. Puuduvad rutiinsed protseduurid ja meetodid, mis aitaksid õpetajatel õppegrupi ja üksikute õppurite sotsiaalsete- ja õpioskuste taset ning hariduslikke erivajadusi välja selgitada juba enne õppe toimumist. Nii jäävad koolitajad ilma võimalusest aegsasti kohandada programmi ja meetodeid ning planeerida vajadusel lisaaega ja -tegevusi.
- Koolitust ette valmistades mõtle (lisaks aine- või erialaste teadmiste/oskuste eeldatavale tasemele), millised on kriitilised üldpädevused, mille puudumine või madal tase õppuritel võivad ohustada õpiväljundite saavutamist.
- Leia endale sobivad tööriistad, kuidas võimalikult kiiresti üldpädevuste taset hinnata.
- Uuri õppurite taset enne, kui oma koolitusprogrammi või tunnikava kokku sead. Võib-olla pead latti madalamale laskma? Võib-olla planeerima aega ja tegevusi õpioskuste turgutamiseks? Võib-olla muutma meetodeid? Varu oma tööriistakasti meetodeid, mis toetavad üldpädevuste arendamist.
90% uuringus osalejatest tegelevad õpigrupile õppekavas ette nähtud eesmärkide ja õpiväljundite selgitamisega. Ja kahjuks liiga paljud sellega vaid piirduvadki. Määrav motivatsiooni ja pühendumise tekkimise eeldus täiskasvanul on tema isiklik (õpi)eesmärk. Kui koolitaja ei aita õppuril seda leida ja seostada õppeainega, siis olemegi anekdootlikus olukorras: kauboi tormab talli, saduldab hobuse ja kihutab minema. Hobune jääb talle lolli näoga järele vaatama …
Miks ei tegele ligi pooled küsitlusele vastanud koolitajad alati või enamasti õppurite toetamisega isiklike õpieesmärkide seadmisel? Uuringu vastuste lühikokkuvõte – hobuse selga hüppamiseks pole aega.
Uuringus osaleja kommenteerib: „Õppijaga suheldes ei ole aega ega kohta tema küsimusele – millele ta vastust otsib. Koolil on oma programm ja eeldatakse, et õppija tahab seda, mida kool pakub.“
Ülesanne: sul on 33 prioriteeti. Reasta need prioriteetsuse järjekorras.
Aja puudumine pole objektiivne põhjus. Meil on alati aega teha seda, mida me tegelikult soovime, mida peame tähtsaks. Siinkohal viskan kivi õppekavade, koolitustellimuste ja ka kutsestandardite koostajate kapsaaeda. Harva, kui üldse, on nendes dokumentides mingeid teadmisi või oskusi eriliselt esile tõstetud. Kõik on tähtis. Kõike tuleb teada, kõik ära õppida.
Koolitaja on jäetud üksi võimatu missiooniga, kus tal on vaid kaks halba valikut. Kas teha seda, mida nõuab õppekava – käia kiirkorras läbi kõik nõutavad teemapunktid, juba ette teades, et tulemus on niru; või – keskenduda eesmärgistatud õppimise toetamisele ja olla „halb“ koolipidaja või tellija silmis.
- Kui vähegi võimalik, püüa läbi rääkida tellija või koolipidajaga ja jõuda kokkuleppele realistlike õpiväljundite ning prioriteetide osas.
- Sea enda jaoks prioriteedid paika. Määra, mida õppurid kindlasti peavad teadma/oskama ja mis on „tore oleks“ kategooriad. Kasuta kontakttundide aega „tuleb kindlasti teada“ tarbeks, jäta muu iseseisvaks õppimiseks. Õpeta pigem leidma allikaid, kust õppur vajadusel vastused saab.
- Alusta igat koolitust/tundi ja ka igat uut teemat õppurite motivatsiooni ja eesmärkide uurimisega. See on ülioluline! Ära kiirusta. Kuula. Aita neil endil jõuda selgusele, miks see teadmine/oskus neile vajalik ja kasulik on. Miks tasub seda õppida ja millised võiksid olla isiklikud õpieesmärgid.
Ära vea, lükka ega võitle. Juhi.
Grupiprotsesside märkamist ja juhtimist puudutavatest vastustest kooruvad vastuolud. Ligi 100% vastajatest kõigis kolmes riigis väidavad, et nad julgustavad arvamusväljendusi, arutelusid ja kogemuste jagamist grupis; samas vaid alla kolmandiku arvab, et nad alati märkavad ja juhivad grupiprotsesse ning kasutavad ära õpigrupi potentsiaali õpiväljundite saavutamiseks.
Segadust on ka selles, mis üldse on grupiprotsessid. On levinud arvamused, et väiksematesse gruppides ülesannete jagamine ongi grupiprotsesside juhtimine või et lühikoolitustel ja üksiktundides grupiprotsessid sootuks puuduvad. Üks vastaja märgib vabavastuses küsimusele „millest tunned puudust või mida vajad õpiprotsessi paremaks läbiviimiseks“, kogunisti, et ta tunneb puudust paremast grupidünaamikast ja pingevabamast õhkkonnast klassiruumis. Vastusest ei selgu, kas lahendust ootab ta tellijalt, õppuritelt või iseendalt.
Grupiprotsesside suunamine on üks neist täiskasvanute koolitajate kompetentsidest, kus pelgalt teooria tundmisest ei piisa. Oskused tulevad kogemuste kaudu. Teadvustatud kogemus kujuneb läbi proovimise, analüüsi ja refleksiooni.
- Teadmist ei saa edasi anda. See tekib inimeste peades ja luuakse inimeste vahel. Grupis toimuv suudab palju edukamalt, kui sina koolitajana, luua või tappa motivatsiooni, soodustada või takistada õppimist. Kasuta gruppi!
- Võta grupidünaamikaga tegelemine teadlikult oma eesmärgiks. Terita silma ja kõrva, märka grupist tulevaid signaale. Analüüsi regulaarselt oma õppetööd grupiprotsesside seisukohast.
- Konsulteeri kolleegide või mentoriga. Arutage koos läbi koolitusel toimunu ja oma tegevused grupiga. Mida oleks võinud veel/teisiti teha? Tagantjärgi tarkus on oluline edasiseks arenguks.
Põlvini soos
Õppurite vastupanu on koolitaja jaoks enamasti raskesti talutav. See rikub meie tuju, vähendab motivatsiooni nende õppimist toetada ja väsitab, oh kuidas väsitab!
Uuringus osaleja kirjutab: „Tunnen puudust puhkusest. Õpetaja töö on kuude kaupa kestev pingutus päeval, õhtul ja nädalavahetusel ning tekib vaimne väsimus. Võib-olla tunnen puudust, et mu varustusse võiks kuuluda rohkem mängulisi, lõõgastavaid vahepalu, mida õppijale pakkuda – et olla taas kohal, et tunda rõõmu ja värskust ning sidet üksteisega“.
Oma ja kolleegide kogemusele toetudes usun, et suur osa koolitajate vaimsest väsimusest tuleneb päevast päeva kestvast tööst tugeva psühholoogilise vastupanu tingimustes. Tunne on, et sumpad soos. Rabeled kõigest jõust, kuid edasi liikumine on üliaeglane. Paraku – enamus koolitajaid ei saa aru, mis nendega toimub. Küsitluses vastas vaid alla 20% osalejatest, et nad tunnevad alati ära õppija psühholoogilise vastupanu ilmingud ja kasutavad sobivaid meetodeid selle ületamiseks. Ning 15% ei osanud sellele küsimusele vastata.
Levinud on arusaam, et õppurite vastupanu tuleb maha suruda. Ehk siis paneme mulinal keevale katlale kaane peale ja loodame, et see alandab temperatuuri?
Meenutan, et vastupanu käsitlemisel pole eesmärgiks mitte koolitaja enesetunde parandamine vaid õppija toetamine tema enda õppimiskogemuse mõistmisel ja edasiviivate käitumisviiside leidmisel. Sealhulgas ka vastupanuga toimetulekul, isegi kui see ilmneb ebaküpses vormis, näiteks vaidlemise, kahtlemise või välistamisena.
Jõuamegi ringiga tagasi uute meetodite vajaduse juurde. Kuid esmalt on vaja märgata, ära tunda ja aru saada, mis toimub. Alles siis tulevad meetodid. Tööriist ise tööd ära ei tee vaid käsi, mis seda tööriista hoiab.
- Vii ennast kurssi sellega, mis on vastupanu õppimisele. Kuidas ja miks see tekib, mis on selle ilmingud. Teadmine sellest, mis toimub, ei nõrgenda vastupanu, küll aga teeb sulle kergemaks selle talumise.
- Arvesta vastupanuga, see on õppimise ja arenemise hädavajalik ja paratamatu osa. Terita silma ja kõrva, püüa ära tunda juba esmased vastupanu ilmingud. Katseta erinevaid toimetulekustrateegiaid, leia endale sobivaimad vahendid.
- Kasuta kolleegide võrgustikku ja mentorit. Esiteks on sul siis olemas see hädavajalik „õlg, mille najal nutta“. Teiseks on jällegi analüüs ja refleksioon see, mis aitab areneda ja töörõõmu tagasi saada.
Täiskasvanute koolitajate küsitlus viidi Eestis, Lätis ja Slovakkias läbi käesoleva aasta veebruaris-märtsis. Uuringus osales kokku 119 täiskasvanute koolitajat ja õpetajat. Küsitlus toimus Erasmus+ rahvusvahelise strateegilise koostööprojekti „Õppimise ja koolitamise tulemuslikkus“ („Efficiency in adult learning and training“) raames ja selle viis läbi Kasvulava OÜ koostöös Loome OÜ-ga (DevelopDesign kaubamärgi esindaja) Eestist, SIA Spring Valley Lätist ja TopCoach Slovakkiast.
