Tiit Kõnnussaar, 13.11.2009
Kord tuli mul ühel sisekoolitusel, kus igaüks pidi tegema ettekande juhtimisgurust, rääkida Stephen Coveyst. Ülesanne tundus olevat lihtne, “Väga efektiivse inimese 7 harjumust” on ju peaaegu iga inimene lugenud, Covey metoodika on lihtne, arusaadav ja tõhus. Ning töötav. Mõtlesin aga, et selleks, et ettekanne oleks tasakaalus, peaks seal olema ka midagi kriitilist. Kuna ma ise midagi välja ei suutnud mõelda, siis hakkasin internetti läbi kammima.
Ma ei leidnud mitte midagi! Tundus, nagu oleks FranklinCovey karvane käsi ära kustutanud iga kahtluse ja kõhkluse, mis eales kirja pandud. Lõpuks leidsin ühe teoloogilise seminari (Covey ju ise ka teoloogikraadiga) koduleheküljelt uurimustöö, millest jäi silma üks mõte: Stephen R. W. Covey väidab end teadvat, kuidas PEAB iga inimene oma elu ümber kujundama, selleks et olla efektiivne ja areneda – lähtudes kindlatest printsiipidest. Lisaks veenab Covey meid ka selles, et ühiskonnas efektiivseks toimetulekuks ja arenguks on “korrektsete” printsiipide järgimine sama möödapääsmatu kui füüsilises maailmas loodusseaduste järgimine. Sellised „elu seadused” on koostöö, panustamine, enesedistsipliin ja terviklikkus.
Näib aga, et selle mõtteviisi juures ei jäeta kellelegi võimalust kaaluda, kas ta üldse tahab olla efektiivne ja millises suunas ta areneda tahab.
Coachingu isa sir John Whitmore toob oma raamatu “Tulemuslikkuse treenimine. Coachingu käsiraamat juhile” ühes lõpupeatükkidest ära tsitaadi 36-aastast ärimehelt:
„Juhatan suurt ja edukat ettevõtet Rootsis. Mul on hea tervis, imetore perekond ja positsioon ühiskonnas. Arvan, et mul on võimu. Kuid ikkagi ei ole ma kindel, mida ma oma eluga teen. Ma ei ole kindel, et olen oma tööd tehes õigel teel.”
Ilmselt tunneb üha rohkem läänemaailma inimesi sedasama. Me elame efektiivsust väärtustavas ühiskonnas. Meile sisendatakse lapsest peale põhimõtteid, mis panevad meid mõtlema efektiivsusese võtmes. Tuleb kellekski saada, midagi ära teha, peab suutma, saavutama. Kõige selleni tuleb jõuda väiksemate kulude ja vähema jõupingutusega.
Kas see on aga ainus elamise viis?
Whitmore toob “Tulemuslikkuse treenimises” ära lihtsa skeemi kahest arengusuunast.
Horisontaalne telg näitab materiaalset edu ja psühholoogilist terviklikkust. Vertikaalne telg aga väärtusi ja spirituaalseid püüdlusi.
Lääne eduinimene näib oma eneseteostuse käigus liikuvat pigem horisontaalselt, saavutades materiaalse heaolu, positsiooni, andes panuse innovatsiooni ja majanduskasvu. Sellistel inimestel on enamasti kiire, teiega rääkides katkestavad vestluse korduvad telefonikõned ja ootamatult tuleb jutuajamisse teha “väike vahe”, sest “üks kiire e-mail tuleb ära saata” ja siis “koosolekule minna”. Nii ei saa te kunagi teada, kui palju ta kõigest sellest ise naudingut ja rahulolu tunneb.
Selle vastandiks on mugav, organiseerimata, “spirituaalne” tüüp, kes sõidab (kui raha kokku saab), Indiasse, muidu aga käib kõikide gurude loengutel ja külastab spirituaalseid lektooriume, rääkides veendunult oma valgustumise teest, vaimse kasvu eelistest ja sellest, et ta juba peaaegu näeb aurasid. On selge, et seda inimest ei saa väga tõsiselt võtta, sest lisaks ebamäärastele tõekspidamistele valitseb tal arvestatav segadus sageli kõigis eluvaldkondades. Ja kuigi eduinimesed näivad talle mõttetud egoteenrid, on tal enamasti aega sinuga pikalt rääkida ja kui sa pead tööle kiirustama, jääb tema rahulikult ajalehe seltsis oma taimeteed lõpuni jooma.
Paraku on nii, et oma elu elades kipume valima pigem ühe neist teedest, tehes seda siis kas ühiskonna survel ja pangalaenu mõjul või mõnest oma kriisist ühekülgseid järeldusi tehes. Mida enam me aga ühte teed mööda liigume, seda enam kaugeneme tasakaalupunktist nende kahe vahel. Pinge ja rahulolematus aina kasvavad.
Nii jõuame ühel hetkel tupikusse. Whitmore nimetab seda elu mõtte kriisiks. “Kui jõuame sinna kohta, langeme mõneks ajaks segadusse ja langusesse, kuid iga kriis on võimalus leida õige, tasakaalustatud tee. Me hakkame rohkem endasse vaatama, võtame aega, et maalida või luuletusi kirjutada ning veedame rohkem aega lastega.”
Whitmore küsib ka, kas mitte juba kogu meie ühiskond ei viskle elu mõtte kriisis. Kogu eesrindlik äriline mõtlemine on liikumas vanalt mõtteviisilt – mida iseloomustas ületootmine ja piiramatu tarbimine koos pideva survega efektiivsust tõsta – uuele, holistilisele mõtteviisile, kus tähelepanu on oma isiklike eesmärkide seostamisel ettevõtte omadega, sobiva panuse andmisel ja oma tegevuse laiema tähenduse nägemisel.
Kõigile neile, kes tunnevad, et peavad rohkem tööd tegema, lubab see mõtteviis, et võitja pole mitte see, kellel on surres kõige rohkem asju, vaid see, kes on kõige õnnelikum.
See teema moodustab kogu raamatust aga siiski vaid väikese osa – “Tulemuslikkuse treenimises” annab Whitmore põhjaliku ülevaate kogu coachingu filosoofiast ja kirjeldab üksikasjaliselt, kuidas iga juht võiks seda metoodikat rakendada, et muuta töö rahuldustpakkuvamaks ja (oh irooniat) seeläbi ka efektiivsemaks.
Näiteks võiks sinu coach sult pärast selle artikli lugemist küsida: “Mis hetkedel oled sina ennast tõeliselt õnnelikuna tundnud?”
