Kristel Jalak, 15.05.2010
Endise EMT-i müügiboksist mööda jalutades jäi mulle kõrva vestluskatke müüja ja kliendi vahel. Otsiti sobivat telefoni lapsele. “See on lihtne mudel” soovitas müüja. Lausekatke jäi mind kummitama. Lihtne mobiiltelefon? Tõepoolest, telefoni kasutamine on lihtne. Vajalikele klahvidele vajutamise õpib ära nii noor kui vana. Aga kas see seade ise on lihtne? Kui paljud teist teavad, kuidas on ehitatud teie taskutelefon ja kuidas see funktsioneerib? Mina küll ei tea. Nii nagu ma ei tea, kuidas töötab minu tolmuimeja, teler või Internet. Ometigi kasutan ma neid igapäevaselt ja see on lihtne. Tolmuimeja tuleb vooluvõrku lülitada ja jalaga paar korda lüüa, siis hakkab see tööle. Teleka käivitamiseks tuleb otsida (see võtab aega) distantspultide hunnikust need kaks õiget ja vajutada kummagi punasele nupule. Internet on õnnemäng, vahel on, vahel pole ja see on sama kontrollimatu, kui ilmastik. Aga kui võrk on olemas, on edasine juba lihtne.
Lihtne tundub olevat moes. Kui veebilehtedel veidi ringi vaadata näib, et lihtne müüb. Vähemalt reklaamiagentuuride arvates. Aga mida tähendab ikkagi lihtne? George Whitesides, Harvardi ülikooli keemiaprofessor väidab, et lihtsust iseloomustab neli tunnust:
1. Lihtsad asjad on ennustatavad, usaldusväärsed, nende käitumine on prognoositav. Nad teevad seda, mida neilt oodatakse.
2. Lihtsad asjad on odavad. Kui miski on piisavalt odav, leiavad inimesed sellele kasutusviisi, isegi kui asi ise näib primitiivne.
3. Seega peab lihtne asi olema kasutatav, sel peab olema mingi otstarve, funktsioon, mis on inimese jaoks oluline.
4. Lihtsaid asju saab omavahel liita. Neist annab midagi koostada või ehitada. Loova inimese käes võib lihtsatest komponentidest saada midagi hoopis muud.
Kivi on lihtne. Kivi on usaldusväärne. See on odav, kasutatav ja sellest saab ehitada katedraale. Mis on kompleksed ja keerulised. Lihtsast transistorist ja kõige lihtsamast arvusüsteemist – kahendsüsteemist – on saanud Internet.
Seega ihaldame me lõppeks ikkagi keerulisi, süsteemseid ja kompleksseid asju ning lihtsad asjad on vajalikud vaid süsteemide algosadena? Lääne ühiskonna näitel näib see küll nii olevat. Me püüdleme järjest suurema keerukuse poole. Ja oleme selle eest valmis maksma kõrgemat hinda, leppima väiksema usaldusväärsusega ning kulutama rohkem aega.
See viimane on eriti irooniline, sest eks ole enamik täiustusi tehtud ju selleks, et inimese energiat ja aega säästa! Tegelikus elus aga otsin ma pool tundi teleripulti ja ei tule selle pealegi, et aparaadi saaks tööle ka nii, kui astuda selle juurde ja vajutada nuppu. Mis on õnneks veel olemas. Nii nagu paberretsept ja pangateller.
Me just kui igatseksime lihtsust, samas ei ole me valmis lihtsusega leppima. Kui ma pakungi kliendile lihtsat, tõhusat, usaldusväärset ja odavat lahendust, siis põrkun ma takistustele. Lihtsat asja ei taheta. Sest sõna “lihtne” on sageli ühendatud ühe teise sõnaga “labane” – lihtlabane. Olulisem kui usaldusväärsus on olla “naabrist parem”.
Neale Donald Walsch, ameerika kirjanik, on öelnud: ”Kujutlus, et lihtsus on barbaarne ja keerukus kõrgelt arenenud, on primitiivse kultuuri tunnus”.
Kas me oleme primitiivne kultuur?
