Kristel Jalak, 18.06.2009
Käisin tegemas ettekannet nõuandesüsteemi uuringu tulemustest. Olin päeva esimene esineja ja minu ettekanne läks kenasti. Saalis olid toredad, positiivselt meelestatud ja hea huumorisoonega inimesed. Oli puhas lust neile kõneleda. Minust järgmisele esinejale läks aga seesama tore ja sõbralik kuulajaskond õelalt kallale.
Jätan siin praegu kõrvale põhjused. Ütleme nii, et inimeste pahameel oli õigustatud, pahameele väljavalamise objekt aga mõnevõrra valesti valitud. Õhkkond leebus veidi, kui esinejat asusid toetama teised autoriteedid.
Minule aga meenus, et selliseid mäsusid avalikul esinemisel, kus ettekandja kaotab täielikult kontrolli auditooriumi üle, olen ma viimastel aastatel näinud päris mitmeid. Ja ei siis ega praegu arva ma, et süüdistada tuleks kuulajaskonda. Kui inimesed auditooriumis on vihased, nördinud, tõrksad – on neil tõenäoliselt põhjust neid emotsioone tunda ja väljendada. Esineja asi aga on oma sõnum neile ikkagi kohale viia – ka siis, kui tema vaatepunktist on asi ebaõiglane.
Halvim, mida sellises olukorras teha saab, on asuda kuulajatega vaidlema, neid süüdistama või naeruvääristama. Ka enese kaitsmine, õigustamine ja alandlik vabandamine ei anna enamasti tulemusi. Ammugi mitte püüd kuulajaid ignoreerida või karmilt korrale kutsuda.
Emotsioonide juhtimine, ka gruppides, ei tähenda mitte nende alla surumist vaid vastupidi, välja elamist. Inimesed, kes on õppinud gruppide juhtimise tehnikaid teavad, milliseid meetodeid ja nippe selleks kasutada.
Kahjuks aga pööratakse nende oskuste omandamisele liiga vähe tähelepanu. Arvan, et iga inimene, kelle töö kas või aeg-ajalt sisaldab avalikult rahva poole pöördumist, võiks endale põhitõed selgeks teha. Keerulist pole seal midagi! Lausa kohustuslik osa haridusest peaks see aga olema ametnikele, juhtidele ja liidritele.
