Juhid karjääri teises pooles – stressorid ja elutarkus

Kadri Kõiv, ilmus Director 6/2002

Käesoleva artikli eesmärgiks on vaadelda lähemalt karjääri teise poolde jõudnud juhte ja seda kahest vaatenurgast lähtuvalt. Kõigepealt esitan lühiülevaate karjääri teisele poolele omastest stressoritest, mis võivad ohustada üle neljakümneaastaste edu, ja seejärel tutvustan üht erilist käsitlust üle neljakümneste juhtide kohta – elutarkuse kontseptsiooni.

Loomulikult on stressil iga juhi puhul mitmeid nii positiivseid kui ka soovimatuid avaldumisvorme, mis mõjutavad nii tema tervist, tegevust, arengut kui ka edukust, stressi negatiivsed efektid võivad ilmneda karjääri igas etapis ja üldiselt on enamus üle
40-aastaseid juhte  leidnud enda jaoks suhteliselt efektiivsed stressiga toimetuleku viisid. Kuid karjääri teise poolde jõudnud juhid seisavad silmitsi vajadusega kohaneda just neile ainuomaste stressoritega, mida võib kirjeldada ka teatud kaotustena. Allpool nendest lähemalt.

Nooruse kaotus

Kindlasti on keskiga selleks piiriks, mil kehalised muutused hakkavad järjest enam märku andma sellest, et nooruspõlv on läbi saamas. Suurem osa nendest märkidest ei oma erilist mõju töösooritusele ja sageli on nende negatiivset mõju võimalik oma teadliku tervisekäitumise läbi vähendada.

Oma nooruse kadumise teadvustamine mõjutab juhtide karjäärialaseid väljavaateid. Tajudes seda, et ollakse karjääri teises pooles ning aega ja mõnel juhul ehk ka võimalusi enda teostamiseks läbi töö on jäänud vähemaks, muutub  töö tähendus keskealiste ja vanemate juhtide jaoks. Parem tulevik pole enam nii kindlalt seotud tööalaste saavutustega. Enam ei oodata olulist sissetuleku ega prestiiži kasvu, pigem ollakse oma eluga rahul.

Enesetäiendamisvõimaluste kaotus

Juhilt oodatakse palju – eesminemist,  mudeliks olemist. See eeldab enda pidevat arendamist. Ja ometi väidavad uurijad, et suurem osa üle neljakümneseid ilmutab teatud vastumeelsust täienduskoolituse suhtes. Kogemustega, edukal juhil võib olla piisavalt raske leida endale sobivat täienduskoolitust. Kahjuks pole suurem osa koolituskursustest üles ehitatud ja kohandatud kogemustega juhtide spetsiaalsete vajadustega arvestades.

Suhete kaotus

Juhid arendavad enda jaoks karjääri jooksul sotsiaalse võrgustiku tuttavatest ja usaldusväärsetest  inimestest. Lisaks sõprussuhetele kasutatakse toetusvõrgustikku info andmiseks ja saamiseks, hoiatusteks ja nõuanneteks, emotsionaalseks toetuseks ja praktiliseks abiks. Toetusvõrgustik võib olla ka üheks väljakutsete esitajaks ning edasise arengu stimuleerijaks.

Ka sotsiaalne võrgustik vananeb: keskealised ja vanemad juhid seisavad võrreldes noorematega tunduvalt sagedamini silmitsi enda jaoks oluliste isikute kaotusega. Sellega seoses tõusevad esile sellised tunded nagu kurbus ja lein, ka ärevus. Kuna keskeas enamasti ei leita endale sõpru-mõttekaaslasi nii kergesti, kui seda tehti varem, võivad kaotused toetusvõrgustikus viia mõnede juhtide jaoks olulise toetusefunktsiooni vähenemiseni või koguni kadumiseni.

Tagasiside kaotus

Juhi arengus on oluline koht tagasisidel. Tagasiside andjateks võivad olla nii alluvad ja partnerid kui ka toetusvõrgustiku liikmed. Juhid oskavad seda ka ise oma tegevust ja ümberringi toimuvat analüüsides enda jaoks leida.

Ometi saavad paljud vanemad juhid tagasisidet oma tegevuse kohta suhteliselt vähe ja kogevad selletõttu ka suuremat eraldatust – üksilduste tunnet. Tagasiside võimalusi võivad vähendada näiteks kaotused toetusvõrgustikus või tunne, et enda ümber pole inimesi, kes tegelikult mõistaks juhi tööspetsiifikat. Alluvad ei pruugi olla teadlikud sellest, et juht nende tagasisidet vajab, või ei söanda ega oska nad seda juhile ka anda.

Järjepidevuse kaotus

Organisatsioonid elavad pidevate muutuste rütmis, millega kohanemiseks muudavad nad ka ennast. Muutused organisatsioonikultuuris hõlmavad ka muutusi olulistes väärtustes ja eesmärkides. Mõned neist võivad muutuda vähem prioriteetseteks, kuigi just need võivad olla asjaoludeks, mis on kunagi sidunud juhti organisatsiooniga. Muutused organisatsioonis võivad viia juhi eemale sellest, mis on seni  tundunud olevat kõige väljakutsuvam ja tähendusrikkam ning tuua päevakorda vajaduse kohaneda uute eesmärkide ja väärtustega.

Ometi suudavad juhid nendest stressorite poolt põhjustatud kaotuste negatiivset mõju vähendada. Mis on selle eelduseks? On need teadmised ja oskused või hoopis karjääri jooksul omandatud kogemused? Lühidalt oleks see ehk kõige paremini kokkuvõetav sellisesse märksõnasse nagu ELUTARKUS.

Elutarkust on väga lihtsalt viisil raske defineerida. See on rohkem seotud tunnetamisega kui loogikaga, selles on nii võimalusi, uurimist kui ka loovust; see on vastandiks eelarvamustele ja mõtlemise jäikusele. Elutarkus justkui  võimaldab laiemalt näha. See tuleneb võimest seostada enda tegevust ja keskkonna vastastikust mõju, tajuda selle terviklikkust. Enamus uurijaid leiab, et elutarkus on isiksuse kahe üsna vastandliku –  kognitiivse ja emotsionaalse osa omavaheline  integratsioon või tasakaal.

Enamik inimesi arvab, et nad teavad, mida sõna “elutarkus” tähendab või vähemalt tunnevad elutarga käitumise ära. Kuna Eesti keele sõnaraamatust (1999) ei õnnestunud elutarkuse kohta seletust leida, toon välja märksõnad, mida kasutab The American Heritage Dictionary elutarkuse defineerimisel:

• 1. ära tundmine – mõistmine, mis on  tõde, õige või püsiv
• 2. terve mõistus (common sense), tarkus,  õiglane arvamus
• 3. eruditsioon.

Jättes kõrvale teoloogilised ja filosoofilised käsitlused, samuti  hüpoteesid sellest, et teatud biokeemilised muutused võivad põhjustada või soodustada elutarkuse arengut ning orientaalsed elutarkuse kontseptsioonid, mis keskenduvad intuitsioonile, teadmistele  ja enesega rahus olemisele, vaatleme käesolevas  artiklis elutarkust kui  täiskasvanule omast arenevat joont, mis põhineb tema  intelligentsil, kogemustel ja mõtiskleval loomusel.

Üldiselt kirjutati elutarkusest kui ühest inimese kognitiivse arengu aspektist kuni üheksakümnendate aastate alguseni suhteliselt vähe. Kindlasti on oma osa ka mõiste defineerimise raskustel. Ka elukaart uurivad psühholoogid pole elutarkuse käsitlust võtnud eriti tõsiselt, kuna see tundub kuidagi “mitteteaduslik” olevat. Muutuse suhtumisse tõi  Sternbergeriraamat  Wisdom: its nature, origins and development, mis käsitleb elutakuse arenemist, elutarga inimese karakteristikuid ja elutarkuse tulemust või sellest saadavat kasu.

Huvile elutarkuse käsitluse vastu on kaasa aidanud Peter Senge  poolt üheksakümnendate alguses kirjutatud The Fifth Dicipline. Õppiva organisatsiooni teooriaga seoses on organisatsiooni arenguga tegelevates ringkondades huvi tundma hakatud ka ideede vastu, kuidas paremini kasutada ja juhtida kõrgema taseme teadmisi, mida tuntakse ka kui elutarkust. Nii teoreetikute kui praktikute jaoks on päevakorda ilmunud sellised küsimused nagu

• mis on elutarkus?
• kust see tuleb?
• kas seda saab mõõta, arendada või juhtida?
• mida tähendab omada ja arendada elutarkust teadlikult ühes organisatsioonis?
• kas elutarkus võib olla kollektiivne, kas see võib luua targa organisatsiooni?

Elutarkuse arenemine ei ole otseselt seotud vananemisega. Küll aga saab elutarkus ilmneda pärast mõningate arenguülesannete edukat lahendamist keskeaks. Uurijate arvates areneb elutarkus läbi teatud tüüpi situatsioonides osalemise. Sagedamini nimetatakse olukordi, kus on vajadus

• anda hinnang või otsustada, kuid samas ei ole selleks olemas reegleid, selgeid aluseid;
• analüüsida oma elu seniseid saavutusi;
• fokuseeruda kordamööda nii tegutsemisele kui tegevuse analüüsimisele.

Elutarkuse olemus tuleb ilmselt kõige paremini esile läbi selle üksikute osade kirjeldamise. Järgnevalt mõned sagedamini nimetatud komponendid.

Küpsus

Küpsus saavutatakse keskeaks tänu varasemate arenguülesannete edukale lahendamisele. Küps isiksus on suutnud enda jaoks mingil viisil kokku siduda mineviku lahtised otsad, milleks võivad olla näiteks  olulised lahendamata probleemid või püstitatud eesmärgid, millest on olnud vaja loobuda.

Lahendamata probleemid kalduvad kasutama ressursse hetkel päevakorras ja lahendamisel olevate küsimuste – probleemide arvelt. Seega võib mineviku probleemide  lahendamine aidata kaasa olevikus  rahuldustpakkuvama ja tähendusrikkama  elu elamisele.

Küpsus tähendab ka enda vananemise teadvustamist, füüsiliste ja vaimsete võimete languse  ja  surelikkuse aktsepteerimist. Alles see loob võimaluse elada ehedalt ja tunda ning väärtustada igat momenti oma elus ning võimaldab elada oma elu rohkem teadlikumalt ja nauditavamal viisil, olles kooskõlas enda vajadustega.

Objektiivsus

Erapooletu juht ei tee viljatuid katseid muuta minevikku, kuna ta teab, et ei minevik ega olevik pole muutmise objektiks, vaid need saavad olla vaid väärtuslikuks õppematerjaliks tuleviku tegevuste planeerimisel. Niisiis tähendab erapooletus status quo aktsepteerimist, mis ongi üheks tuleviku  kujundamise  alguspunktiks.

Erapooletus on seisund, mis lubab kõrvale heita mõtted, virgutada ennast, esitada endale küsimusi, otsida ja uurida vastuolusid ja vasturääkivusi ja muuta soovi korral iseenda vaatenurki neile asjadele.

Mõtetesse süüvimine

Kogemustega juht võib kasutada enam keerulisemaid ja edasiarendatumaid skeeme ja mõttekäike. See võimaldab neil toime tulla paljude ülesannetega ja situatiivsete rollidega peaaegu automaatselt, mis jätab neile piisavalt võimalust oma mõtetesse süvenemiseks.
Objektiivsuse taotluse ja mõtisklemise omavaheline kombinatsioon võimaldab rohkem tähelepanu pöörata iseenda terviklikkusele, eneserefleksioonile ja enesehindamisele. Sellega süstemaatiliselt tegeledes on võimalikuks tulemuseks parema kvaliteediga valikud, otsused ning eesmärkide püstitamine.

Veel toob võime mõtiskleda kaasa ka töötamiseviisi, mis on suunatud eesmärgile ja tõhusalt töötamisele, mida ei katkesta segavad mõtted või tunded. Sellisel viisil töötamine annab optimaalse tulemuse väiksemate pingutustega ja võimaldab oma energiat mõõdukalt jaotada.

Enda jaoks oluliste motiivide ja väärtuste tundma õppimine ja nende arendamine

Elutark juht on õppinud tundma oma isiklikke motiive ja väärtusi. Tõrjutud väärtused ja motiivid on sageli seotud mõnede teiste motiivide ülearenemisega. Tulemuseks on tegevused, mis on liiga kitsalt fokuseerunud. Kuna motiivide alaarenemine võib viia  mõnede kriitiliste piiranguteni juhi käitumisrepertuaaris, võib nende arendamine aidata rikastada käitumisrepertuaari ja tuua kaasa suurema tegevusvabaduse. Endast teadlikumaks muutumine aitab avastada oma isiklikest piirangutest tulenevaid stressi allikaid. Enda jaoks oluliste motiivide kindlakstegemine aitab selgitada ka oma väärtusorientatsiooni. Väärtusorientatsioon määrab ruumi, kuhu liikuda, annab  peamised juhised, loob  selguse tuleviku kujundamisel.

Iseenda tundmaõppimine võib viia veelgi selgemate tajudeni teiste inimeste suhtes.

Nende hoiakud ja käitumine saavad enam ennustatavamaks ja suureneb arusaamine, mis neid motiveerib ja mis on kõige efektiivsem nende tunnustamisel ja ka mõjutamisel.

Erineva päritoluga informatsiooni parem integreerimine

Elutarka juhti iseloomustab võime integreerida erineva päritoluga teadmisi ja kompetentse parimal viisil.  Kindlasti aitab sellele kaasa  oma mõtetesse süvenemine ja segavate mõtete ja tunnete puudumine. Siinkohal omab elutarkus  rohkem tähendust kui juhi laiahaardelised üldised teadmised, sest elutarkus võimaldab tal seostada erinevate distsipliinide teadmisi.
Parem informatsiooni integreerimine omab juhi jaoks mitmeid positiivseid efekte. Juhi vaade laieneb, mis võimaldab ümber lülituda keskendumiselt  üksikute, eraldi seisvate sündmuste ja lihtsate põhjus-tagajärg seoste vaatlemiselt  enam süsteemile orienteeritud mõtlemisele.

Juhi vaade muutub sügavamaks ja detailide poolest rikkamaks. Kuna juht on enam teadlik erinevatest väärtustest ja eeldustest, saab ta eristada, vajadusel minna kaasa ja seejärel  eemalduda erinevatest individuaalsetest või grupi reaalsustest, kogedes nende vaatenurki ja loogikat, ilma, et kaotaks sealjuures üldist pilti. Teiselt poolt laieneb ka ajaline perspektiiv. Erinevaid võimalusi uurides võib juht mõelda suuremates ajaühikutes. See on eriti kasulik  strateegiate ja fundamentaalsete muutuste loomisel, mis hõlmavad mitmeid aastaid  ja mis on ülimalt tähtsad iga organisatsiooni jaoks.

Vaade võib muutuda rikkamaks selles tähenduses, et võetakse arvesse enim potentsiaalseid alternatiive. Sellele aitab kaasa ka suurem erapooletus.

Motiveerimine

Elutarkuse arenemine eeldab teatud empaatia tunnet. Juht arvestab teiste inimeste omapära ja individuaalsust. Suurema eneserefleksiooni tagajärjel paraneb juhi eesmärgistamise oskus, sest näiliselt eraldiseisvate sündmuste seoste mõistmine paraneb. Üheskoos võimaldavad need muutused üldjuhul paremini motiveerida teisi. Motiveerivalt mõjub inspireeriv tulevikuvisiooni esitamine ja võimaluste pakkumine oma initsiatiivi rakendamiseks selle visiooni elluviimisel. Viimati mainitu on peamiselt küsimuste esitamise, väljakutsete ja võimaluste loomise ning vastutuse andmise vormis.

Mis võiks aidata juhi  elutarkuse arengule kaasa? Paljude uurijate arvates on selleks:

• emotsionaalne intelligentusus – küpsus, oma impulsside kontrollimine
• analüüsiv ja õiglane otsuste langetamine
• organisatsiooni sotsiaalse ülesehituse arvestamine
• empaatia, kaastunne, hoolivus
• märkimisväärne elukogemus, millel tugineda
• sotsiaalne intelligentsus – erinevuste väärtustamine, teiste kuulamine, avatus uutele ideedele, valmisolek abi küsida ja soov tunnistada oma vigu.

Lõpetada sobiks ehk E.F. Schumacheri mõttega tema  raamatust Small is beautiful: “Praeguseks hetkeks on vähe kahtlusi selles, et inimkond on surmavas ohus, mitte sellepärast, et meil oleks otsas teaduslik ja tehnoloogiline know how, vaid et meil on kalduvus kasutada seda destruktiivselt, ilma elutakuseta. Rohkem teadmisi tuleb meile  kasuks vaid siis, kui sellega ühtlasi lisandub ka elutarkust”.

Kasutatud kirjandus
Vana R. Prewitt – The Constructs of Wisdom in Human Development and Consciousness, 2000
Marc Schabracq – The Ethological Theory of Stress: About Work Stress and Wisdom, 2000

Vaata veel:

360 tagasiside-hindamine kui meetod juhtide arendamiseks Stressi ohjamine nõuab pealehakkamist Edukas läbirääkija on kui kameeleon Püüa omada selget ülevaadet ajakasutusest