Kristel Jalak, ilmus konverentsid.ee-s 21.05.2020
Kui tegemist on teie jaoks olulise esinemisega, siis tõenäoliselt olete närvis. Rohkem või vähem. Võib-olla värisevad käed või kuivab suu. Süda peksleb rinnus. Püsti tõustes ja kuulajaskonna ette astudes kordate mõttes paaniliselt oma esimesi lauseid.
Avate suu ja ütlete – hoopis midagi muud. Katsetate kolleegi soovitust – tee kohe alguses mingi nali. Vastuseks põrnitseb auditoorium teid haudvaikuses. Ei ühtegi toetavat naeruturtsatust.
Edasi läheb kõik nagu unes. Keha on krampis, hääl pinges. Mõistus asjast osa ei võta, suu jahvatab omasoodu. Õnneks on olemas slaidid, mis aitavad järge pidada … kuni ekraanile tekib pilt, mille olemasolu oma slaidiprogrammis olite unustanud. Mis ühtlasi meenutab, et üle-eelmise slaidi puhul jätsite ütlemata midagi väga olulist.
Rühite visalt edasi, ehkki on ilmselge, et kuulajad näevad teie ärevust ja puterdamist ning on teiega ühel meelel vähemalt selles, et olete täiega läbi kukkunud.
Lõpuks ometi pääsete tagasi oma kohale ja püüate hingamist kontrolli alla saada. Kõrval istuv kolleeg kummardub lähemale ja sosistab: „Hästi tehtud. Suurepärane ettekanne.“
Mis see siis nüüd oli? Pilge? Ta ei saa seda ju tõsiselt mõelda, sest te ise teate, kui palju vigu ja apsakaid te tegite. Ometigi kinnitavad kohvipausi ajal ka teised, et neile meeldis see ettekanne ja esitlus.
On tõesti nii, et stressirikkas situatsioonis, nagu avalik esinemine seda paljude jaoks on, ei adu me ise, kuidas teistele välja paistame. Tugev negatiivne emotsioon nullib ratsionaalse ja objektiivse mõtlemise. Suudate meenutada vaid seda, mis oli – teie meelest – halvasti.
Üks olulisemaid teadmisi, mida esinemisoskuste videotreening paljudele annab, on tõdemus, et „polnudki nii hull, kui arvasin“. Nähes oma sooritust teleriekraanilt, distantseerudes hetketunnetest, saame ennast näha nii, nagu teised meid tajuvad. Jah, esialgu on imelik. Olen paksem/ kõhnem/ vanem/ koledam, kui ma ise arvasin ja peeglist ennast näen. Ja hääl on imelik. Suisa ebameeldiv.
Peegel teeb meile karuteene. See valetab. Esiteks pöörab ta kujutist. Päriselus on „pooled vahetunud“ ja üldmulje teine. Teiseks on inimestel harjumus peeglisse vaadates teha „peeglinägu“. Sättida oma näoilmet, juukseid jm viisil, mis toob peegeldaja meelest esile parima.
Videotagasiside on aus. Näitab teid nii, nagu teised teid näevad. Ja teate, te meeldite neile just sellisena! Mõned isegi armastavad teid. Sellisena. Ehk tasuks iseendaga harjuda, leppida ja ennast armastama hakata?
Videotreeningu eripära on kolmekordne tagasiside. Lisaks teleripildile saab oma sooritusele tagasisidet ka teistelt osalejatelt ning väljaõppinud treeneritelt. Nii saab arendada, timmida ja mõjuvamaks muuta just seda muljet, mida esineja kuulajaskonnale avaldab.
Muidugi ei ole esinemisoskuste intensiivtreeningu sisuks ainult oma enesehinnangu kohendamine. Lihtsad tehnikad ja võtted, mida korduvalt läbi tehakse, aitavad suurendada enesekindlust, mõjukust ja veenvust. Seda ka juhul, kui tegemist on nn raske auditooriumiga. Kui tehnikad selged, saab neid ise hiljem ise edasi lihvida. Peaaegu kõigil meil on ju olemas mingid salvestavad seadmed. Polegi vaja videokaamerat, piisab telefonist või tahvelarvutiust, et oma harjutamist salvestada. Treeningul saadud näpunäited aitavad salvestust iseseisvalt analüüsida ja teha järeldusi, mis on palju tõesemad kui ärev kõhutunne.
