Kristel Jalak, 16.03.2010
Lõpetasin just seeria läbirääkimiskoolitusi,mille käigus kerkis jälle üles üks igivana teema – small talk ehk viisakusvestlus ehk “jutt ilmast”.
Näib, et meie, ugri-mugrid, oleme tõepoolest viletsamast viletsamad kontakti loojad ja nn. päris vestluse eelsoojendajad. “Milleks tühja-tähja peale aega raisata!?”, “Millest mul temaga rääkida, ma ju ei tunnegi teda”, “Ühtegi mõtet ei tule pähe…” kuulen ma treeningutel ikka ja jälle.
Ma ei usu, et need inimesed rääkida ei oska või et neil mõtteid pole. Pigem on asi kontaktijulguses ja ehk ka selles, et ei mõisteta, kui oluline ikkagi see väike viisakusvestlus on.
Viisakus on sotsiaalne nähtus, viisakusvestlus loob kontakti. Hea kontakt on hädavajalik, kui loodame oma partnerit veenda ja temalt midagi saada – nõusolekut, toetust, allkirja lepingule, heatahtlikkust vm.
Viisakusvestluse eesmärk – ehkki me enamasti seda endale ei teadvusta – on vastastikusele nõustumisele jõudmine. Selleks valitakse alateadlikult teemad, kus nõustumine on kiire tulema. Inimestel, kes on juba teineteisega ühel nõul näiteks selle talve erakordse lumerohkuse küsimuses, on juba märksa kergem jõuda üksmeelele ka järgneval põhivestlusel, nt. hinnaläbirääkimistel.
Ma ei ole ise ka mingi viisakusvestluse nautleja, kuid teen seda (vahel n.ö. hambad ristis) teadlikult ja püüdlikult, sest sellest on tõesti palju abi.
2008 aastal ilmunud Birgitte Sally raamatust “Small talk” leiab häid soovitusi, kuidas siis ikkagi teha seda ebamugavat jutuajamist nii, et piinlikkustunne põrandasse vajumist ei soodustaks. Hea uudis on, et viisakusvestlus on õpitav!
Omasugustega rääkides saame ehk ka kiiremini eelvestlusega toime, kuid suheldes teiste kultuuride esindajatega tuleks kindlasti meeles pidada, et 1-2 lauseline sissejuhatus, mis meile piisav tundub, et pruugi seda nende jaoks sugugi olla.
Minu isiklik ekstreemseim kogemus pärineb Inglismaalt, esinemisoskuste treeneriväljaõppest, kus õppejõu köögis püstijalu toimunud small talk kestis üle tunni. Ei jäänud meil arutamata vist ühtegi aspekti tema koertest, aialilledest ja kevadilmast. Selle tunni lõppedes oli minu aju küll täiesti mõttetühi, selg väsinud ning jalad külmad, kuid hilisem soe suhtumine tasus selle kuhjaga.
Eriline tänumeel ongi mul just lemmikloomade suhtes. Nendest pigistab ikka mingi jututeema välja. Kas või tõdemuse, et need tekitavad allergiat…
