Virtuaalmeeskond on tavatiimist tavalisem

Virtuaalmeeskonna mõiste assotsieerub paljude jaoks tiimiga, mille liikmeid lahutavad suured vahemaad ja ajavööndid. Keegi on Hong-Kongis või Indias, keegi jälle USAs või vähemalt Londonis. Eestlasest virtuaalmeeskondlane seal vahel peab nendega kõige veidramatel kellaaegadel videokonverentse või siis suhtleb töökaaslastega vaid e-posti vahendusel. Parimal juhul teeb mõne telefonikõne ka.

Arvatakse, et tegu on nähtusega, mis puudutab eelkõige rahvusvahelisi firmasid ja projekte. Meie kodukootud väikestes-keskmistes ettevõttetes virtuaalmeeskondi pole, ammugi siis meie riigiasutustes, koolides või tervishoiusüsteemis. Seega pole ka mingit vajadust õppida neis meeskondades edukalt toimetama või neid juhtima.

Tegalikult on olukord suisa vastupidine – on vähe järele jäänud neid inimesi, kes ei kuuluks mõnda või mitmesse virtuaalmeeskonda.

Alustame mõistetest. Virtuaalmeeskonda iseloomustab kaks peamist tunnust:

1. Infotehnoloogia poolt vahendatud kommunikatsioon

2. Geograafiline eraldatus (ruumiline hajutatus)

Juba 2003. aastal juhtisid Cohen, Gibson, Griffith jt. meeskondade uurijad tähelepanu asjaolule, et kui me kujutame ette virtuaalsuhtluse skaalat, mille ühes otsas on meeskond, mille liikmed suhtlevad ainult silmast-silma, ning teises otsas meeskond, kus kogu suhtlus käib tehnoloogia vahendusel, siis enamus kaasaegsetest meeskondadest paikneb kuskil kirjeldatud skaala keskel, suurema või väiksema nihkega ühele või teisele poole. Ja mida aeg edasi, seda rohkem kaldutakse virtuaalsuse suurenemise poole.

Millal oli Sul viimati selline tööpäev, mil Sa ei pidanud ühtegi telefonikõnet, ei lugenud/vastanud e-kirjadele või klõbistanud online vestlusi? On muutunud endastmõistetavaks, et kõrvalkabinetis istuvale kolleegile saadetakse pigem e-kiri või helistatakse, kui et aetakse ennast püsti ja tehakse need viis vaevalist sammu, mida näost-näkku suhtlemine nõuaks. Eriti kui on teada, et kõigil on kiire ja telefoni teel on teatavasti ka lihtsam löögile pääseda. (Suur osa inimestest katkestavad ju telefonihelina peale kohe oma vestluse lihast ja luust kaaslasega ning haaravad  heliseja järele).

Seega esimene virtuaalmeeskonna tunnus on meil kõigil suurel määral täidetud. Kuidas on lood ruumilise hajutatusega?

Frank Siebdat jt. uurisid hajutatuse mõju meeskonnatööle kaheksakümnes üle maailma paiknevas tarkvaraarendustiimis. Üsna ootuspäraselt selgus, et mida suurem vahemaa inimesi lahutab – teine linn, riik või manner, seda madalam on meeskonna efektiivsus ja ökonoomsus. Üllatuslik on aga see, et lühikesed vahemaad – teine hoone või isegi korrus – mõjuvad meeskonnale märksa pärssivamalt kui pikad vahemaad. Samas hoones eri korrustel paiknevate meeskondade tulemused olid kehvemad üle linna, riigi või isegi kontinendi hajutatud meeskondade omast!

Esmapilgul veidral tulemusel võib olla mõtlemapanev põhjus. Eri korrustel töötavad inimesed ei pea ennast enamasti virtuaalmeeskonnaks ega mõtle hajutatusest kui koostöö takistajast. Seega ei tee nad ka spetsiaalseid jõupingutusi koostöö edendamiseks, nii nagu teevad seda need tiimid, kes on teadlikud oma virtuaalsest iseloomust ja sellega kaasnevatest takistustest. Kuid trepist ronida või teise hoonesse kolleegiga kohtuma minna on tülikas. Nii hakkabki väga kiiresti levima pea 100%-line ja samas teadvustamata virtuaalsuhtlus. Nõrgenevad mitteformaalseid sotsiaalseid sidemed, sagenevad arusaamatused ja pead tõstab meie-nemad suhtumine. Usun, et enamus inimesi, kes on töötanud mitmel korrusel paiknevas asutuses, on seda tunnet mingil määral kogenud?

Seega – väikesed vahemaad on salakavalad, hoidke oma meeskonda teadlikult koos! Või kolige ühte tuppa 🙂

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga