Toolid meie elus

traditsiooniline toolSelle postituse idee sain ma tegelikult Riinalt, kes rääkis, kuidas ta istudes 2,5 tundi mõnes vanas TÜ audikas 15 cm laiuse puupingi peal, saadab mõttes sooje tervitusi oma kontori Martel-toolidele ja Skype Herman Milleri toolidele. Ja et miks oh miks ei mõtle konverentside ja koosolekute korraldajad ometigi sellele, mille peal ja kuidas inimesed istuvad!

Eks neid toolivõrdlusi ole tehtud ja parimad mudelid on kindlasti teada, kuid olgem ausad – on ikka suur vahe, kas ühe tooli eest tuleb välja käia 400 või 10 000 krooni. Kuid ka väikese raha eest võib saada paremat või halvemat.

Siin pildi peal on ilmselt kõikidele koolitajatele, koolitujatele, konverentsi- ja koosolekupidajate vana tuttav – Harilik Klienditool (Sedes civicus vulgaris). Minu ellu kuulub see sama lahutamatult kui kana riisiga (koolitajate sunniviisiline rahvustoit). Jätka lugemist

Lõpu olulisusest

kurbusReede õhtul saime koos Mari-Liisiga tegelasteks loos, mis mulle taas kord meenutas seda, kui olulised on meie elus lõpetatud asjad. Olgu see lõpp siis õnnelik või mitte.

Olime teel koju äsjalõppenud koolituselt. Grupp oli olnud väga vahva, koolitus igati kordaläinud. Vaatamata tuisule ja lumesajule polnud nähtavus Tallinn-Tartu maanteel hull. Mari-Liis oli roolis ning vähem kui tunni pärast oleksime rõõmsalt kodus olnud. Kenasti enne pimeda saabumist.

Seniajani ei tea, kus me täpselt asusime, kui nägime teeservas lumevallis liikumist. Suur tume kogu. Koer. Lamab külili, kergitab veidi pead. Veidi kaugemal teepeenrast paistab mingi majalobudik.

Sõidame edasi, kuid mõnus meeleolu on kui käega pühitud. Koerad ei pikuta keset talve teeservas. Autolt löögi saanud, see oli sõnadetagi selge. Elus. Piinlev. Jätka lugemist

Helesinisest mullist ja mõjutamisest

vabadust rottidele!

vabadust rottidele!

Tänase Tartu Postimehe arvamusküljel on avaldatud Karin Bachmanni – maastikuarhitekti – itk loomaõiguste teemal. Minul – zootehnikul ja mõjutamisoskuste treeneril – ajas igatahes hinge täis.

Mis oli artikli eesmärk? Hirmutada, südametunnistusele koputada, autori enda sõnul “juurdlema panna” selle üle, miks mina, inimene, olen parem pooliku sabaga kõutsist või “kodutu vanamehe paklas kriimust koerast?” Ja-jah, see on ikka mõtlemisaine küll. Ma juba tükk aega murran pead, kas ja miks olen ma parem köögis laiaks litsutud prussakast või hiirelõksu püütud süütust armsast suurte silmadega närilisest (lõksu panin ma muidugi ise üles – st käskisin mehel panna). Jätka lugemist