Õppimisest, motivatsioonist ja motiveerimisest.

Õpime iga päev midagi, seda endale teadvustamata. Meie varasem õppimiskogemus ütleb pigem, et see on midagi sellist, mida koolipingis tehakse. Õppimiseks on vaja klassiruumi ja õpetajat, õppimist mõõdetakse hindega. Siinkohal teeme oma mõttekäigus esimese vea. Tegelikult oleme pidanud kõik palju erinevaid asju õppima formaalse keskkonna ja koolisüsteemita. Õppimine on pigem kohanemine, mille tulemusena omandatakse uusi teadmisi või oskusi. Nii võib öelda, et õpime kogu aeg – käsitsema uut nutitelefoni, e-pileteid või avama toidupakendeid. Mida rohkem maailm muutub, seda kiiremat õppimist (kohanemist) me vajame. Ja siit tuleb esimene vajadus või ka motivatsioon õppida. Meie ümber on kõik muutumises, nii elu- kui ka töökeskkonnas. Jätka lugemist

Ajusõbralikud loengud

Loeng on koolitusmeetod, mis paljude jaoks seostub igavusega – tülpinud auditoorium talub vaikides sama tülpinud lektori üksluist monoloogi teemal, mis ei huvita kedagi. Halvimal juhul loeb lektor ette oma konspekti, paremal juhul seinale näidatavaid slaide. Tuleb tuttav ette?

Küsimusele, miks ikkagi domineerib “tavaline” loeng kui koolitusvorm, vastas Larissa Jõgi TLÜ Andragoogika õppetooli dotsent nii:  “See on harituse, ettevalmistuse,  kogemuse puudujäägid, mõnede lektorite hoolimatus ÕPPIJA suhtes ja oskamatus mõjustada, kaasata, suhelda “.

Mina omalt poolt lisan, et ükski teine meetod ei varja esineja eesmärgi puudumist nii hästi, kui tavapärane loeng. Kui te koolitajana kasutate  aktiviseerivaid meetodeid ilma selge eesmärgita, siis tõstavad koolitatavad varsti mässu: “miks me seda jama tegema peame!?” Kui te peate eesmärgipäratut loengut, kannatavad kõik vaikides, sest nad on sellega harjunud. Jätka lugemist