Ole selline nagu tahad! 7 päevaga!

muudaomaelu[1]Mõni päev tagasi “kargas” mulle silma raamatuletil raamat nimega “Muuda oma elu 7 päevaga”        Paul McKenna sulest. Kuna sedalaadi “ninnakargajatega” on alati üks otsus – tuleb ta koju viia;) siis leidis see raamat ka tee minu öökapile. Peale põgusamat sirvimist oli esimene mulje intrigeeriv, sest ei väsi autor toonitamast, et kõik hakkab peale selle raamatu käes hoidmist muutuma….

Jätka lugemist

Toolid meie elus

traditsiooniline toolSelle postituse idee sain ma tegelikult Riinalt, kes rääkis, kuidas ta istudes 2,5 tundi mõnes vanas TÜ audikas 15 cm laiuse puupingi peal, saadab mõttes sooje tervitusi oma kontori Martel-toolidele ja Skype Herman Milleri toolidele. Ja et miks oh miks ei mõtle konverentside ja koosolekute korraldajad ometigi sellele, mille peal ja kuidas inimesed istuvad!

Eks neid toolivõrdlusi ole tehtud ja parimad mudelid on kindlasti teada, kuid olgem ausad – on ikka suur vahe, kas ühe tooli eest tuleb välja käia 400 või 10 000 krooni. Kuid ka väikese raha eest võib saada paremat või halvemat.

Siin pildi peal on ilmselt kõikidele koolitajatele, koolitujatele, konverentsi- ja koosolekupidajate vana tuttav – Harilik Klienditool (Sedes civicus vulgaris). Minu ellu kuulub see sama lahutamatult kui kana riisiga (koolitajate sunniviisiline rahvustoit). Jätka lugemist

Helesinisest mullist ja mõjutamisest

vabadust rottidele!

vabadust rottidele!

Tänase Tartu Postimehe arvamusküljel on avaldatud Karin Bachmanni – maastikuarhitekti – itk loomaõiguste teemal. Minul – zootehnikul ja mõjutamisoskuste treeneril – ajas igatahes hinge täis.

Mis oli artikli eesmärk? Hirmutada, südametunnistusele koputada, autori enda sõnul “juurdlema panna” selle üle, miks mina, inimene, olen parem pooliku sabaga kõutsist või “kodutu vanamehe paklas kriimust koerast?” Ja-jah, see on ikka mõtlemisaine küll. Ma juba tükk aega murran pead, kas ja miks olen ma parem köögis laiaks litsutud prussakast või hiirelõksu püütud süütust armsast suurte silmadega närilisest (lõksu panin ma muidugi ise üles – st käskisin mehel panna). Jätka lugemist

Padjajutud lõvidega

lõvi

autor Nelly Drell

Aastavahetuse perioodil tuli telerist palju loodusfilme. Näiteks Serengeti lõvide raskest elust kuivaperioodil. Nälginud ja haigete loomade heitlus ellujäämise nimel oli fimis esitatud nii, et vaataja sümpaatia ja kaastunne kuulus jäägitult neile suurtele loomadele.

Oli ka film hüaaniperekonnast, kelle imearmsad kutsikad pääsesid näljasurmast ainult tänu õnnekombel leitud loomaraipele. Ehk olid need teises filmis surnud lõvi jäänused? Või siis film gnuuvasika katsumusterohkest elualgusest, kus loomakesel õnnestus põgeneda murdjate käest. Sellest, et murdja toidupuudusest suri – ja seeläbi hüaanipõngerjad ellu jäid, selles loos juttu ei olnud. Iga film kõneles “peategelase” nimel, tema vajadustest ja kõrvaltegelased olid, noh, lihtsalt toit. Jätka lugemist

Meie maa on maailma parim?

4-degrees-map

Globaalne soojenemine

Kopenhaageni kliimafoorum on tõstnud keskkonnaga seonduvad teemad ka meie ajakirjanduse huviorbiiti. Globaalne soojenemine kogub hoogu sõltumata sellest, kas me peame selle protsessi käivitajateks inimest või mitte. Meie jaoks (seni veel) väheoluline teema võib juba lähiaastakümnetel paljude inimeste ja riikide jaoks olla elu ja surma küsimus. Ja siis ei jää sellest puutumata meiegi. Jätka lugemist

Õppimine teeb õnnelikuks…

punane siil - tarkuse sümbol…nii nagu õpetaminegi, kui koolitajal on õnn töötada koos särasilmsete ja motiveeritud inimestega.

Minul oli see võimalus eile ja täna, kui viisin ETKA Andras kutsel läbi seminar-koolituse täiskasvanud õppijate foorumi (TÕF) suvekoolis osalejatele. Teemaks oma õpikogemuse reflekteerimine ja elukestva õppe propageerimine.

Senini tähendas “elukestev õpe” minu jaoks sõnaühendit, mida kindlasti tuleb kasutada projekti kirjutades, kui taotled rahastust EL Sotsiaalfondist.

Jätka lugemist

Zeni loodusenurgake

Ärkasin 31. mai hommikul metsas  – vaikus – ja ühtlasi lindude kõrvulukustav lärm.  Surutist ei kusagil. Kevad võtab pöördeid üles ja kõigil enda olemasolust vaja märku anda.

Jalutasin natuke ringi, valisin koha ja tegin mõned pildid – mille jaoks ma ju ligi 300 km maha olin sõitnudki.

img_3774

.
Päikesetõusu pildistamine on alati kindla peale minek.

Seisin, panin statiivi üles ja tegin  mitu pilti. Vahetasin objektiivi ja tegin veel mõned.

Jätka lugemist

Surub, rõhub. Vabastab?

Praegune aeg paneb ümber hindama edu kriteeriumid, õnne omad ka. Eks edu ja õnn olegi nagu võrdusmärgiga olnud. Viimasel viiel aastal sai õnnelik olla see, kes oli edukas. No ikka mammona mõttes, sest selline “soft” meelerahu pole kuigi mõõdetav, eksole. Pealegi, kelle suunurgad poleks kõrvuni kui pangakontol “vedeleb” piisavalt kopsakas rahanumber, et endale mida iganes lubada?

Jätka lugemist