Peksad ametnikku – headust ei saa

Poliitiline korrektsus hakkab tasapisi – ehkki mõningaste tagasilöökidega – imbuma ka meie kultuuriruumi. Sõna “neeger” võib kuulda veel vaid Matvere ja Tätte lauludes, homoseksuaalide kapsaaeda lendavad järjest väiksemad kivid ning üldiselt ollakse nõus, et naine võib võrdselt mehega karjääri teha (muidugi vaid siis, kui tal samal ajal ikka lapsed kasitud ja kodu korras on).

Siiski on olemas grupp inimesi, kellele ei laiene tolerantsus ja sallivus. Paariad, keda võib meedias ja igapäevavestlustes vabalt peksta ja mõnitada ning sellise käitumisega endale au ja kuulsustki koguda. Ärapanemise teeb eriti mõnusaks asjaolu, et need inimesed ei saa enda kaitseks midagi teha. Jutt käib ametnikest.

Tänases Postimehes on Jelena Skulskaja arvamuslugu “Petsid naist – kindlustust ei saa“. Tsiteerin: “Kabinettides istub sadu ja tuhandeid ametnikke. Nad on hirmsasti hõivatud. Neil on äärmiselt vähe aega. Nad tegelevad kohutavalt tähtsate asjadega. Neil pole teiega asja. Te segate neid. Te segate neid tegelemast mõttetu ja mitte kellelegi vajaliku robotitööga. Te teete kõike valesti. Te ei oska midagi. Te olete kaitsetu ja õigusteta”. Jätka lugemist

Maaelu tööjõu-uuring lööb laineid

väike lehmTäna käsisin Põllumajandusministeeriumis esitlemas tehtud uuringut tööjõuvajadusest põllumajandus-, toidu- ja metsandussektoris, millele viitasin juba varem. Uuringut tutvustava pressiteate juurest ministeeriumi kodulehel leiab lingi nüüd ka ka aruandele endale. (Hoiatan, et see on mahukas ja avaneb aeglaselt).

Tänastes Maalehe ja E24 äriuudistes on aga tulemuste (ajakirjanike poolt mõneti küll vildakaks nuditud) lühikokkuvõte juba pälvinud palju vihaseid kommentaare. Õnneks mitte küll töö teostajate suunas, vaid nende aadressil, kes maaelu “hukka on ajanud”. Jätka lugemist

Maaelu nukker tulevik

heinapallPikk vaheaeg mu postitustes ei ole tingitud mitte suvepuhkusest, vaid pingsast tööst. Nimelt analüüsisin laekunud andmeid ja koostasin lõppraportit mahukale uuringule tööjõust põllumajanduse-, metsanduse ja toiduainetööstuse sektorites. Uuringu tulemusi presenteerin 31. augustil Põllumajandusministeeriumis ja pärast seda läheb 200-leheküljeline aruanne üles ka ministeeriumi kodulehele. Statistikarägastikust avanev pilt on aga üsna kurb.

Jätka lugemist

Poripurikad ja mudavihm.

Foto:Marleen Valdmann

Foto:Marleen Valdmann

Alles üleeile nägin autoga sõites huvitavat pilti. Suur lumehang (või peaks ütlema poriglasuuriga hunnik?) tee ääres oli sulanud keskelt veidi õõnsaks. Turritas sõidutee ääres nagu mammutivõhk tuletamas meelde, et jää-aeg on kohe-kohe läbi saamas. Õõnsus oli aga lörtsist ja päikesepaistest saanud kaunistuseks purikad, need rippusid lausa maani. Iga järgmine auto kastis poripurikad üle mudavihmaga.  Istusin foori punase tule taga ja vaatasin seda mängu. Kole, räämas ja mudane tänavaäär tegi mul ilmselgelt meele heaks. Tajusin, kuidas ma igatsen muutust, isegi nii kõvasti, et poripurikad tundusid ilusad, mudavihm suurendas igatsust veelgi. Ja korraga sain aru, et mina enam ei usu sellesse, et inimesed ei taha muudatusi. Tahavad ja kuidas veel! Mõned muudatused on lausa nii oodatud, et iga väiksemgi märk sellest, et see on saabumas, teeb hinge ärevaks. Täna sõitsin uuesti sellest kohast mööda. Poripurikatest polnud enam jälgegi. Muigasin, kõik märgid näitavad, muutus on õige pea käes. 

 Head kevade ametlikku algust!

Ühiskonna valvekoerast on saanud jahipeni

IMG_3332Täna tassis postiljon valget paberit minu postkasti. Ajakirjanikud protesteerivad Langi allikakaitse seaduseelnõu vastu sel moel, et jätsid ajalehtedes ühe lehekülje tühjaks. Pole seda seaduseelnõu lugenud, ei oma mingit seisukohta ja ei vaidlusta seetõttu ka ajakirjanike pahameelt. Küll aga olen pahane viisi üle, kuidas meie ajakirjandus oma õiguste eest seisab.
Meie neljas võim, ajakirjandus, teeb kõike seda, mida võimud ikka teevad. On parasjagu enesekeskne, ülbe ja erapoolik. Kasutab kõiki oma käsutuses olevaid vahendeid, et oma tahtmist saada. Ja heidab teistele ette, kui need sama teevad. Protestiaktsiooniks piisas suuremate lehtede toimetajate omavahelisest kiirkokkuleppest. Minu, lugeja käest, kes lehte tellib (ja kelle jaoks seda vist tehakse, või kuidas?), ei küsinud keegi ja isegi vabandust pole palutud selle valge paberi eest.
Jätka lugemist

Kui leiaks vaid süüdlase?

soojenemineTänases Postimehes kirjutab Arko Olesk ideedest globaalseks kliimaparandamiseks. Ka viimane Tarkade Klubi, mille peatoimetaja Olesk on, sisaldab mitmeid kliima-alaseid artikleid. Nii nagu kogu meie ajakirjandus viimasel ajal.

Loen neid artikleid ja imestan inimese üle. Eranditult kogu tähelepanu on keskendunud küsimusele, kes on süüdi? St. kas kliima soojenemine on inimtekkeline või mitte. Jätka lugemist

Rahustav tegelikkus?

Foto:Toomas & Marit Hinnosaar

Foto:Toomas & Marit Hinnosaar

Nägin ühel öösel unes, et kogu Tartu linn oli Lõunakeskus. St viimane oli laienenud nii, et kõik linna asutused, linnavalitus kaasa arvatud, oli otsustanud rentida boksi Lõunakeskuse ühes osas. Kogu kaubanduskeskus oli nii suureks paisunud, et juba moodustati tänavad. Aga mitte lihtsalt tänava nimedega, vaid nagu New Yorkis – ühte pidi tänavad, teistpidi avenüüd. Ja numbrid ikka sadades bokside küljes. See oli minu unenäo ilusam osa. Jätka lugemist

Riik pidurdab innovatsiooni

On loovuse ja innovatsiooni aasta. puzzleMis võiks ju tähendada seda, et riik toetab loovuse ja uuendusmeelsuse õilmitsemiseks sobiva keskkonna loomist?

Loovust toetavad teadmised. Mida rohkem neid on, seda suurema tõenäosusega tekivad olemasolevatest infokildudest uued kombinatsioonid, uued ideed ja lahendused. Jätka lugemist

Veel tööklubist

Reedel, 24.oktoobril, tegi Vikerraadio Huvitaja saade intervjuu meie Tartu tööotsijate klubi taustast ja tegemistest. (Saade on veebis järelkuulatav, selleni jõudmiseks klõpsake esimesel lingil). Meedia on võimas jõud – 15 minutit peale saate lõppemist olid viimasedki kohad grupis täidetud ja mõnedki nimed on juba joone all – ootamas viimasel hetkel loobujaid. Jätka lugemist

Raamatud kilohinnaga

Eelmisel nädalal tuli ka minu kirjastusele pakkumine, kus erinevatel kirjastustel paluti pakkuda raamatuid kampaaniasse “Raamat kilohinnaga”.
Raamatusõpradel on tõesti käes hea aeg. Nii palju eestikeelset kirjandust pole eales varem saada olnud. Ja hinnad! Suurepäraseid raamatuid, mis veel mõni kuu tagasi maksid ligi 300 krooni, on täna võimalik osta paarikümne krooniga. Jätka lugemist