Õppimisest, motivatsioonist ja motiveerimisest.

Õpime iga päev midagi, seda endale teadvustamata. Meie varasem õppimiskogemus ütleb pigem, et see on midagi sellist, mida koolipingis tehakse. Õppimiseks on vaja klassiruumi ja õpetajat, õppimist mõõdetakse hindega. Siinkohal teeme oma mõttekäigus esimese vea. Tegelikult oleme pidanud kõik palju erinevaid asju õppima formaalse keskkonna ja koolisüsteemita. Õppimine on pigem kohanemine, mille tulemusena omandatakse uusi teadmisi või oskusi. Nii võib öelda, et õpime kogu aeg – käsitsema uut nutitelefoni, e-pileteid või avama toidupakendeid. Mida rohkem maailm muutub, seda kiiremat õppimist (kohanemist) me vajame. Ja siit tuleb esimene vajadus või ka motivatsioon õppida. Meie ümber on kõik muutumises, nii elu- kui ka töökeskkonnas. Jätka lugemist

Kuidas demotiveerida motiveeritut.

Miskit on pealkirjas viltu, kas pole? Aga just motivatsiooni vähendamisest tahangi kirjutada. Sest seda teevad juhid organisatsioonis sageli tahtmatult või noh, mis seal salata, enamasti on eesmärgiks olnud hoopis head kavatsused. Aga välja kukub sootuks teisiti kui oodata võib.

Tulemustasu võib olla korralik motivastioonikustuti. Kui koolitusel motivatsiooniteemat puudutada, siis ei ole juhti, kes ei teaks, et tasu mõju motivatsioonile on lühiajaline. Kõik teavad ja on nõus. Kuid kõigele sellele teadmisele vaatamata pole paljudes organisatsioonides probleemi väljatöötada bonussüsteem, mis loeb kokku paljudest väikestest detailisest koosneva tulemuse. Kogu häda seisneb aga selles, et tegu pole liinitööga, isegi mitte müügitööga ning tulemuse saavutamine ei sõltu ainult töötaja tegemistest vaid suurel hulgal keskkonna mõjust. Et tegemist on loova tööga ja et sel viisil pole veel kellelgi õnnestunud tulemustasu saada, näib olevat ainult töötajate mure.

Väga head oskused ei tähenda, et need ka silma särama panevad. Mõni inimene on suurepärane kõneleja, tal tuleb see hästi välja. Teine on hea “keelekõrvaga” ta suudab kergusega tabada (võõr)keele olemust ja nüannsse. Kujutage nüüd ette, et see esimene töötaja on alati ette lükatud, olgu tegu sünnipäevalapse õnnitlemisega või kliendile esinemisega. Või see teine pangu oma keelevaist tööle, kui juba oskab, siis tõlkigu ja vahendagu. Ehk kuidagi juhtub nii, et me arvame, et kui midagi hästi osatakse, ju see siis ka oskajale meeldib ja järelikult ka innustab. Ja siin on viga.

Kui midagi meeldib/sobib mulle, siis see ei pruugi motiveerida teisi. Oled omaette nokitseja, töötegemiseks on vaja vaikset ja rahulikku aega? Või vajad enda kõrvale teisi inimesi kellega arutada ja nõu pidada? Ükskõik kummast kandist oled, võib olla raske mõista, et teised pole minuga sarnased. Tähtsam isegi sellest, kas te teise eripära mõistate on arusaamine, et sobimatu “motiveerimisvahend” võib olla oluliselt tehatahtmist vähendav.

Normid ja traditsioonid võivad olla piiravad. Kuidas teie mõtlete töö tegemisest? Kas see on midagi, mis toimub kesklinnas, klaasist büroos? Või on töö hoopis mingi “objektil” olek? Või on töö see, mille tulemusena tekib lisaväärtus? Meil on mõned harjumused, mis ütlevad kuidas ja kus töötegu peab toimuma. Ja uskuge, nende väärtuse mitteklappimine võib olla väga demotiveeriv. Ettevõtjana pole minul probleemi tööks näpistada aega pühapäevast (no mitte, et m arvaks, see peaks reegel olema:)). Aga katsuge mõnele reglementeeritud argipäevase töörütmiga harjunud inimesele seda mõtet müüa, et tööaeg on paindlik! Samamoodi on mul raske mõista nn”tagumiktunde” ehk tööjuures olemise nõuet. Kas töö kvaliteet peaks üheskoos, ühes ruumis arvutiga töötamisest paranema? Kelle motivatsioon tõuseb?

Enesejuhtimise koolitusel on üks põhiküsimus – mis mul silma särama paneb? Juhina on lisaks eneseteadlikkuse arendamisele (ehk kuidas minuga asjad on) kasulik arendada teistest teadlikkust. Ma innustan küsima, mis neil silma särama paneb? Kuidas see, mida ma teen või otsustan, mõjutab teisi meie organisatsioonis? Ja veel-see nüüd on küll üsna eneseteadlikkusele suunatud küsimus – millal ma kedagi demotiveerisin?

Õppima asujat aitab nõustaja

Sellise pealkirjaga artikkel ilmus minult 26.mai EE Koolilehes. Kuna õppima asumise teema on paljude jaoks taas päevakorras, siis avaldan loo ka siin, meie blogis.  Kui loo lugemise järgselt tekib tunne, et ka endal oleks vaja andragoogi konsultatsiooni, siis võtke julgesti meiega ühendust! Jätka lugemist

Peksad ametnikku – headust ei saa

Poliitiline korrektsus hakkab tasapisi – ehkki mõningaste tagasilöökidega – imbuma ka meie kultuuriruumi. Sõna “neeger” võib kuulda veel vaid Matvere ja Tätte lauludes, homoseksuaalide kapsaaeda lendavad järjest väiksemad kivid ning üldiselt ollakse nõus, et naine võib võrdselt mehega karjääri teha (muidugi vaid siis, kui tal samal ajal ikka lapsed kasitud ja kodu korras on).

Siiski on olemas grupp inimesi, kellele ei laiene tolerantsus ja sallivus. Paariad, keda võib meedias ja igapäevavestlustes vabalt peksta ja mõnitada ning sellise käitumisega endale au ja kuulsustki koguda. Ärapanemise teeb eriti mõnusaks asjaolu, et need inimesed ei saa enda kaitseks midagi teha. Jutt käib ametnikest.

Tänases Postimehes on Jelena Skulskaja arvamuslugu “Petsid naist – kindlustust ei saa“. Tsiteerin: “Kabinettides istub sadu ja tuhandeid ametnikke. Nad on hirmsasti hõivatud. Neil on äärmiselt vähe aega. Nad tegelevad kohutavalt tähtsate asjadega. Neil pole teiega asja. Te segate neid. Te segate neid tegelemast mõttetu ja mitte kellelegi vajaliku robotitööga. Te teete kõike valesti. Te ei oska midagi. Te olete kaitsetu ja õigusteta”. Jätka lugemist

Virisemise kaks mõõdet

kaeblejadRahulolu määr meie organisatsioonides on erinev. On kollektiive, kus inimesed on reeglina reipad ja rõõmsad. Aga leidub ka selliseid asutusi, kus valitseb pidev rahulolematus. Samas võivad vingumisel ja virisemisel organisatsioonis olla erinevad põhjused.

Esiteks see, et inimesi tõepoolest miski häirib ja nad tahavad, et olukord muutuks. Andes oma rahulolematusest häälekalt teada loodavad nad, et rahulolematuse põhjused kõrvaldatakse. Virin ja vingumine tulenevad enamasti sellest, et töötajad kas ei oska või ei julge avalikult konstruktiivset kriitikat esitada. Nii kasutavad nad kaudsemaid teid enda kuuldavaks tegemiseks.

Paraku on põhjuste kõrvaldamisega mõnikord raske. Näiteks ei ole piisavalt raha, vahendeid, oskusteavet, aega või muid ressursse, mida rahulolematuse põhjuse kõrvaldamine vajaks. Juhid võivad sellises olukorras kiiresti “kurdiks” muutuda ka asjaliku kriitika ja ettepanekute suhtes, rääkimata siis pideva virina ärakuulamisest. See on enesekaitse. Jätka lugemist

Tagasiside töötajate arendamisel

tagasisideTäna läks trükikotta minu uus raamat “Tagasiside töötajate arendamisel“, mis jõuab raamatupoodidesse kuu lõpus.

Käsitlen raamatus mulle hästi tuttavaid inimeste arendamiste valdkondi nagu juhendamine, arenguvestlused, 360-kraadi uuringud ja koolitamine. Kõik ammutuntud-teatud teemad ju.  Milleks neist üldse veel kirjutada?

“Vanad” teemad küll, kuid samas eesti keeles nende kohta kirjandust praktiliselt pole. Siin-seal personalijuhtimise käsiraamatutes lõik-kaks või mõni lehekülg, ei rohkem. Kogenud tegijale polnud neis midagi uut, algaja jaoks aga oli infot napimast napilt.

Olemasolevad käsiraamatud sarnanesid kokaraamatuga, mille toel tegin omal ajal esimesi katsetusi perenaisena. Mingi kalatoidu retsept algas näiteks nii: “Fileeri kala. Tükelda filee, aseta tükid küpsetusnõusse, vala üle…” järgnes maitseainete jm. lisandite loetelu. Tore! Seisan siis mina, leivanuga peos, vahin surnud kalaga tõtt ja mõistatan, et mida küll see fileerimine tähendab ja kuidas seda tehakse? Jätka lugemist

Tartu tööotsijate klubi

img_6845Eelmises postituses kirjutasin sellest, et raha pole ainus asi, mis motiveerib inimesi tegevusele. Kogesime seda omal nahal, kui alustasime Tartu tööotsijate klubi organiseerimist.

Eranditult kõik inimesed, kelle poole abipalvega pöördusime, nõustusid otsekohe vabatahtlikena kaasa lööma. (Vaata palun linki klubi kodulehele ülal – nende nimed on seal kirjas).  Mitte keegi ei küsinud – palju maksate? Saime hoopis hulgaliselt head nõu, näpunäiteid ja soovitusi, kuidas programmi veelgi paremaks teha ning sihtgruppi teavitada. Jätka lugemist

Mine nurka ja arene!

sundkoolitusTäiskasvanud õppijat eristab koolilapsest eelkõige see, et täiskasvanu õpib ainult siis, kui ta tahab ja ainult seda, mida ta tahab. Last saab motiveerida õppima nii, et ema või õpetaja räägivad, kui oluline on osata matemaatikat ja kiidavad õigesti lahendatud ülesannete eest. Täiskasvanu õpib, kui ta usub asja olevat endale kasuliku või huvitava. Õppimiseks motiveerib ta ennast ise ja välise sunniga õpihimu tekitada ei ole võimalik.

Jätka lugemist