Riik pidurdab innovatsiooni

On loovuse ja innovatsiooni aasta. puzzleMis võiks ju tähendada seda, et riik toetab loovuse ja uuendusmeelsuse õilmitsemiseks sobiva keskkonna loomist?

Loovust toetavad teadmised. Mida rohkem neid on, seda suurema tõenäosusega tekivad olemasolevatest infokildudest uued kombinatsioonid, uued ideed ja lahendused. Seega peaks riik, mis tahab soodustada loovust, igati toetama koolitust.

Endise riigiametnikuna olen ma väga ettevaatlik ametnike ja ametkondade kirumisega, sest tean omast kogemusest, miks ja kuidas nii mõnigi jaburus alguse saab. See aga, kuidas Töötukassa toimetab töötute koolitamiseks mõeldud koolituskaardi süsteemiga, jääb ka mulle arusaamatuks.

Selle nädala Tööotsijate koolitusklubi kokkusaamisel oli palju pahameelt suunatud Töötukassa ja koolituskaartide vastu. Koolituse saamise eelduseks on põhjendatud koolitusvajadus, mille peaksid välja selgitama inimene ja konsultant ühiselt. Tegelikkuses näeb asi välja nii, et konsultant otsustab, kas inimene saab teda huvitavat koolitust või mitte. Mis alustel ta seda teeb, jääb enamikele “nõustatavatele” hämaraks.

Selline praktika on risti vastupidine konsulteerimise ja nõustamise peamisele põhimõttele – otsuse langetab nõustatav, konsultant aitab tal selleni jõuda. Seega ei toimu Töötukassas sisulist nõustamist ja sealsed konsultandid pole need, mida pealkiri ütleb, vaid harilikud “ametnikunahad”. Kes kipuvad väga kiiresti ja lõplikult ütlema “ei” koolitussoovile, mis ei lange kokku nende arusaamaga sobivast koolitusest.

Siinjuures tekib mul küsimus – milline on nende ametnike ettevalmistus inimeste arendamise ja koolitusvajaduse hindamise osas? Konsultandina kulub minul vähemalt tund-poolteist intervjueerimist, et natukenegi ähmast aimu saada inimese arenguvajadustest. Töötukassa nõustajad suudavad aga mõne minuti ja ühe pilguga kõik selgeks teha. Tahaksin ka nii osata…

Hea küll, irooniat kõrvale jättes saan ju aru. Praegu on asi nii hull, et need vaesed konsultandid töötavad juba nädalavahetustelgi, ainult selleks, et kuidagi paberitööga valmis saada. Sisuliseks nõustamiseks pole sellise töötute massi juures enam mingit võimalust. Eelarvekärbete tõttu ei saa ka abijõudu kasutada, ning kogu bürokraatlik masinavärk, mis polegi mõeldud nii suure koormusega töötamiseks, suudab vaid iseenda kehtestatud paberimajandust hallata, ei muud.

Kuid seda enam võiks koolitusvajaduse üle otsustamise jätta inimeste endi hooleks! Las iga koolituskaardi omanik valib ise, mida ta õppida soovib. Ja risti vastupidiselt Töötukassa praktikale ütleksin ma, et mida rohkem õpitav valdkond erineb inimese praegusest erialast või kutsest, seda parem!

Loovus ja innovatsioon sünnivad ristteedel, kus medici-efektolemasolevad teadmised ja praktika kohtuvad uutega. Väga huvitavalt on sellest kirjutanud Frans Johannson oma raamatus “Medici efekt”. (Soovitan soojalt!) Mida rohkem ristteid, seda rohkem innovatsiooni.

Seega peaks riik, keda esindab ka Töötukassa,  igal võimalusel, läbi kõikide koolitus- ja arendusmeetmete soodustama seda, et inimesed mitte ainult ei areneks omal erialal, vaid saaksid uusi teadmisi, ideid ja vaatenurki. See, kuidas asi aruandluses kajastub, on sõnastamise, mitte sisu küsimus.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga