Peksad ametnikku – headust ei saa

Poliitiline korrektsus hakkab tasapisi – ehkki mõningaste tagasilöökidega – imbuma ka meie kultuuriruumi. Sõna “neeger” võib kuulda veel vaid Matvere ja Tätte lauludes, homoseksuaalide kapsaaeda lendavad järjest väiksemad kivid ning üldiselt ollakse nõus, et naine võib võrdselt mehega karjääri teha (muidugi vaid siis, kui tal samal ajal ikka lapsed kasitud ja kodu korras on).

Siiski on olemas grupp inimesi, kellele ei laiene tolerantsus ja sallivus. Paariad, keda võib meedias ja igapäevavestlustes vabalt peksta ja mõnitada ning sellise käitumisega endale au ja kuulsustki koguda. Ärapanemise teeb eriti mõnusaks asjaolu, et need inimesed ei saa enda kaitseks midagi teha. Jutt käib ametnikest.

Tänases Postimehes on Jelena Skulskaja arvamuslugu “Petsid naist – kindlustust ei saa“. Tsiteerin: “Kabinettides istub sadu ja tuhandeid ametnikke. Nad on hirmsasti hõivatud. Neil on äärmiselt vähe aega. Nad tegelevad kohutavalt tähtsate asjadega. Neil pole teiega asja. Te segate neid. Te segate neid tegelemast mõttetu ja mitte kellelegi vajaliku robotitööga. Te teete kõike valesti. Te ei oska midagi. Te olete kaitsetu ja õigusteta”.

Ma ei kujuta ette, et sellist arvamust võiks leheveergudel, TVs või raadios avaldada näiteks arstide, päästjate, pedagoogide või kirikuõpetajate kohta. Muidugi leidub ametnike hulgas tõesti inimesi, kes ülaltoodud kirjeldusele vastavad. Nii nagu neid leidub arstide, päästjate, õpetajate ja isegi kirikuõpetajate seas (ütlen seda isikliku kogemuse põhjal).

Mida tahab Skulskaja ametnikelt? Headust, ütleb ta ise artikli lõpus. Kuidas saada headust? Kas see, mis eesti meedia ja avalikkus ametnikele teeb, viib headuseni?

Tõmban paralleeli laste kasvatamisega. Kui me tahame, et meie lapsed oleksid head, siis peaks soovitama sellist lähenemist:

  1. Kui laps on hea, st teeb õigeid asju õigesti, siis ära pööra sellele mingit tähelepanu.
  2. Kui ta midagi valesti teeb, kritiseeri.
  3. Kui ta midagi ei tee, kritiseeri.
  4. Aeg ajalt meenuta talle, et ta on laisk, loll ja muiduleivasööja. Ja et ta saab ebaõiglaselt palju taskuraha (teie palgaga võrreldes).

Absurdne? Pealegi täiskasvanu pole laps, võite te öelda. Kuid vahet pole. Suvaline elusorganism, bakterirakust inimeseni reageerib väliskeskkonna pidevale vaenulikkusele sarnaselt – muutub passiivseks. Hirm karistuse eest tingib püüde jääda märkamatuks, mitte teha ainsatki ülearust liigutust. Kui me tahame meie ametnikelt headust, initsiatiivi, inimlikku mõistmist, tuleks alustada iseendast ja oma suhtumisest. Tuleb aru saada, et initsiatiiviga käivad lahutamatult kaasas vead. Kui me tahame initsiatiivi, peavad vead olema lubatud. Kui me ei taha vigu lubada, ei saa oodata ka initsiatiivi.

Marika Priske juhtum on nüüd ilmselt tükiks ajaks halvanud meie ametnikkonna valmisoleku teha midagigi, mis pole otseselt seadusesse kirjutatud.

Kui lehes ilmus artikkel sellest, kui hädas on vallad lumekoristuse rahadega, mõtlesin, et annan ka oma pisku kodanikualgatusliku panuse olukorra leevendamiseks. Helistasin oma valda ja avaldasin soovi teha heategevuslik rahaline annetus lumekoristusfondi. Vallavanem oli ettepanekust liigutatud, kuid keeldus kategooriliselt rahast. Põhjendus: “Teie ja mina teame, et te tahtsite head. Aga mitte kõik ei pruugi sellest nii aru saada. Ja sellest võib mulle suur jama tulla. Me peame osutama seadusega meile määratud teenust ja suutma ise seda rahastada”. Ma saan ta hirmust aru.

Kuid olen ikkagi pahane. Mulle ei meeldi, et ma võin annetada meditsiiniasutustele raha aparatuuri ostmiseks, aga ma ei või teha annetust, et minu naabrimemmed lumevangist kiiremini pääseksid!  Ma süüdistan sellise olukorra loomises skulskajaid meie meedias. Ning kutsun vastukaaluks teid üles märkama ja tunnustama häid ametnikke, kes teevad pühendunult oma tööd. Ainult nii saab headust suurendada!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga