Pahateadus häbipostis

pahateadusOn ilmunud järgmine suurepärane raamat, mis valgustab libateaduste hämaraid nurgataguseid ning muhedal ja arusaadaval moel üritab turule tuua natukenegi tervet mõistust. Erinevalt C.Sagani “Deemonitest vaevatud maailmast”, keskendub “Pahateadus” vaid meditsiinile ja tervisele, käsitledes muu hulgas selliseid fenomene nagu “mürkide kehast väljutamine”, kosmeetikatööstuse imekreemid, toitumis”teadlased” ja vaktsineerimisvastased liikumised.

Autor Dr. Ben Goldacre on pühendanud suure osa oma elust võitlusele ignorantsuse ja lauslollusega, kuid vaadates seda, kui kiiresti lisandub tema pahateaduste foorumisse uusi näiteid tundub, et ta jääb kaotajate poolele.

Ühelt poolt saavad järjest enam hoogu toodete ja teenuste pakkujad, kes lähtuvad põhimõttest, et  on ebamoraalne jätta lollile alles tema raha. Tänaseski Päevalehes vaatab vastu suur laserteraapia kuulutus, mis tõotab aidata nii kaaluprobleemide kui suitsetamisest loobumise korral, “stimuleerides teatud punkte inimese kehal, mis kiirendavad ainevahetusprotsessi ja vähendavad söögiisu. Protseduuri  eesmärgiks on endoferiinide tootmine”. Kõlab veenvalt? Sealjuures võib kõhu peale suunatav värviline valguslaik mõnel juhul tõepoolest soodustada kehakaalu kaotust, kuid mitte selle pärast, et “madala sagedusega laserkiired (loe: valgus) kiirendavad organismi tervendamise protsessi”, vaid enesesugestsioonile toetudes.

“Tõsiteadlased” nagu Bruce Lipton jt. ujutavad meid sihiteadlikult üle teadusterminoloogia tulevärgiga, mis kombineerituna veenva esitlusega, ei jäta aega kahtlemiseks. Ometi tuleb seda teha, sest sageli ei ole nende ideed mitte ainult jaburad, vaid ka kahjulikud või lausa ohtlikud – nagu laste vaktsineerimisest loobumine! (Vaata Liptoni kohta käivaid kommentaare selle artikli lõpust).

Või siis sellised kodulehed nagu Lektoorium. Te olete küll juba maha maganud ürituse, kus “iidseid helisid tekitades häälestame oma käbinääret ja äratame meie DNAs peidus oleva potentsiaali, et kogeda oma meisterlikkust ja mitmemõõtmelist reaalsust. Tehnika loojaks on tõsiteadlane (mis loom see veel on?) Dr Todd Ovokaytis…” Aga küllap avaneb neid võimalusi veelgi.

Medali teine külg ongi inimesed, kes seda “teaduslikku” juttu ilma igasuguse kriitikameeleta usuvad. Ma olen ise kirglikke sõnalahinguid pidanud erinevate “tervisliku toitumise” pooldajatega. Näiteks “veregrupi-dieedi” uskujatega ja nendega, kes on veendunud, et ongi olemas toiduained, mida ei tohiks koos süüa! Need on ette kaotatud lahingud, sest selliste inimeste puhul ei ole küsimus faktides ja tõestuses, vaid usus. Ja usu vastu füsioloogial ja biokeemial baseeruvate argumentidega ei saa. Selline usk võib olla nii tugev, et pigem seab kahtluse alla teadusliku lähenemise kui sellise, kui et karvavõrragi taganeb oma veendumusest.

Ma kahtlustan, et suurt osa mängib siin internet ja nn uue meedia võidukäik. Tõepoolest, targad lähevad targemaks ja lollid veelgi lollimaks. Kümmekond aastat tagasi oli internetis olev informatsioon veel enam-vähem usaldatav, sest kodulehed kuulusid organisatsioonidele ja asutustele, mis natukenegi vastutasid selle eest, et ülesriputatav info oleks kontrollitud. Praegu, mil igaüks saab võrku üles riputada  mida iganes, on ainsaks kaitsefiltriks inimeste enda kriitikameel. Kust see aga tulla saab, kui isegi kooliõpetajad esitlevad näiteks Anatoli Nekrassovit kui psühholoogi (=teadlast), mitte kui esoteerikut?

Ben Goldarce tunnistab samuti oma raamatu sissejuhatuses, et tänapäeval on teadlased ja arstid sattunud vastamisi ülekaaluka ja neist paremini relvastatud inimeste leegioniga, kes leiavad, et neil on õigus avaldada arvamust tõendusmaterjalide kohta vaevumata seejuures kõnealuste teemade kohta põhiteadmisi hankima. Kui peale raamatu läbilugemist te olete ikkagi arvamusel, et temaga ei saa nõustuda, siis olete – autori sõnul – saanud kasu vähemalt niipalju, et kuigi te ikkagi eksite, eksite te kaugelt suurema teatraalsuse ja elegantsiga kui te seda praegu suudaksite.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga