Padjajutud lõvidega

lõvi

autor Nelly Drell

Aastavahetuse perioodil tuli telerist palju loodusfilme. Näiteks Serengeti lõvide raskest elust kuivaperioodil. Nälginud ja haigete loomade heitlus ellujäämise nimel oli fimis esitatud nii, et vaataja sümpaatia ja kaastunne kuulus jäägitult neile suurtele loomadele.

Oli ka film hüaaniperekonnast, kelle imearmsad kutsikad pääsesid näljasurmast ainult tänu õnnekombel leitud loomaraipele. Ehk olid need teises filmis surnud lõvi jäänused? Või siis film gnuuvasika katsumusterohkest elualgusest, kus loomakesel õnnestus põgeneda murdjate käest. Sellest, et murdja toidupuudusest suri – ja seeläbi hüaanipõngerjad ellu jäid, selles loos juttu ei olnud. Iga film kõneles “peategelase” nimel, tema vajadustest ja kõrvaltegelased olid, noh, lihtsalt toit.

Selge see, et meie vaatepunkt mõjutab meie seisukohta. Samas oleks vahel – eriti konfliktsetes situatsioonides – kasu just Suure Pildi nägemisest.

R.B. Adler oma raamatus “Looking out, looking in” kirjutab empaatia arendamisest ja tutvustab grupi Jaapani kooliõpilaste poolt välja mõeldud “padjameetodit”, mis aitab konfliktis olles teist osapoolt mõista. Seda isegi  olukorras kus näib, et mõistmine pole võimalik.

Vastamata jääb küsimus, milleks seda mõistmist vaja on? Mis kasu ma saan empaatiast? Kõhu saab ju kõige paremini täis, kui eldada dzhungliseaduse järgi:

1. söö kõike, mis liigutab,

2. ise ära liiguta!

Või mis teie avate?

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga