Milleks kährikule kaloss?

Septembrikuus hakkavad kährikkoerad õhtuti kahrikmu maja ümber kolama. Söövad puude alla varisenud õunu ja ploome, tuhnivad kompostihunnikust kuivanud saiatükke ning noolivad koerte poolt kaussidesse jäänud söögiraasukesi.

Ära ajanud ma neid pole. Kes neid karjatada suudakski. Pealegi on sügisene kährik ennast nii rasva söönud, et joosta ta eriti ei jõua. Poeb heki alla peitu, ja kui taas vaikus valitseb, jätkab oma asjatamist.

Seni pole neist suurt tüli olnud. Kuni eilseni, mil keegi neist (või terve kamp?) otsustasid saagiks võtta maja trepil kuivavast kalossipaarist ühe jalanõu. Otsisime hommikul nii lähemalt kui kaugemalt, aga kaloss oli kadunud mis kadunud. Ilmselt sihiteadlikult metsa tassitud.

No milleks kährikule kaloss? Oleks veel, et nahksaabas, aga selline kummine söödamatu asi! Tõsi küll – tasuta saadud… ilmselt lõhnas ka huvitavalt.

Tasuta on käes ka EASi poolt jagatavad koolitusosakud mikro- ja väikeettevõtetele. See, kas 15 000 krooni (koos käibemaksuga) on ettevõttele suur- või väike raha, sõltub vägagi taotlejast. Nii või teisiti, raisata seda ei maksa ja tasuks hoolikalt kaaluda, kuidas seda raha kõige otstarbekam kasutada.

Ütlen ausalt, ma ei usu, et selle raha eest oleks võimalik saada mitmepäevast kvaliteetset koolituskursust asutuse töötajate grupile. Kui teile keegi midagi sellist ka pakub, siis tasub olla valvas – tegu on tõenäoliselt kalossiga. Selles mõttes, et näib küll atraktiivne, kuid kuidas on lood tegeliku kasuga?

Võib-olla oleks otstarbekam saata selle raha eest 2-3 inimest avatud kursustele ja paluda neil teistega oma teadmisi hiljem jagada. Või investeeridagi see raha sisekoolitaja(te) koolitamiseks.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga