Miks me unustame – ja kuidas seda vältida

kapsasaju

kapsasaju

Olen viimasel ajal hakanud märkama, kui paljud inimesed minu ümber kas

a) unustavad (minu meelest) täiesti elementaarseid asju või

b) kurdavad selle üle, kui palju ja pidevalt nad midagi unustavad.

Sellest inspireerituna plaanisin unustamise teemalist postitust kirjutada juba nädalaid tagasi, paraku

a) see läks pidevalt meelest ära ja

b) kui meelde tuli, ei leidnud ma arvutist üles oma märkmeid, mis ma teema kohta olin teinud. Aga lõpp hea, kõik hea!
Üks tänapäeva tuntumaid mälu-uurijaid, Elisabeth Loftus, toob välja neli peamist põhjust, miks inimesed unustavad: taastamistõrge, interferents, salvestamistõrge ja põhjendatud unustamine.

Olete kogenud tunnet, et te just kui peaksite mingit asja teadma, see on peaaegu et „keele peal“ – aga meelde ei tule! Üks unustamise põhjus ongi võimetus mällu salvastatut sealt uuesti taastada, „maha mängida“. Ühe võimalikest seletustest taastamistõrke fenomenile pakub hääbumisteooria. Arvatakse, et iga kord, kui me midagi meelde jätame, tekib meie ajus uus  mälujälg. Kui informatsioon oli ühekordne ja seda ei püüta meenutada ega taastada, siis nii nagu laeva kiiluvesigi, see jälg ajapikku hääbub ja kaob lõpuks sootuks.
Samas räägivad sellele teooriale vastu mitmed uurimistööd mis tõestavad, et pikaajalises mälus on vägagi detailselt alles mälestused, mida pole kordagi meenutatud…

Interferentsi (sekkumise) teooria väidab, et meie mälestused võistlevad omavahel ja segavad üksteisele vahele. Tõenäolisemalt juhtub see siis, kui mälus on olemas sarnast informatsiooni. Võib juhtud, et „vana“ informatsioon segab vahele ja ei lase „uuemal“ ennast ilmutada. Aga võib olla ka vastupidi, uus info takistab varemõpitu mäletamist.

Kõige hõlpsamalt läheb kaduma see informatsioon, mis pole lühimälust pikaajalisse mällu jõudnudki. Ehk siis salvestamistõrke korral. Pikka aega arvati, et pikaajaline mälu salvestab üldise ja olulisema informatsiooni ning detailid, mille salvestamisega tegeleb lühimälu, lähevad ajapikku paratamatult kaotsi. Viimased uuringud aga näitavad, et see pole nii. T.F. Brady Massachusettsi Tehnoloogiainstituudist ja A.Alvarez Harvardi ülikoolist avaldasid eelmisel aastal uuringutulemused, kus nad seostavad detailide unustamist eelkõige informatsiooni meeldejätmiseks antud ajaga. Kui meil on piisavalt aega, et kodeerida meeldejäetav info enda jaoks tähenduslikuks, siis jäävad ka detailid väga pikaks ajaks meelde.

Ehk siis teisisõnu – me unustame sellepärast, et meil pole (või me ei võta) piisavalt aega, et endale asju meelde jätta.

Põhjendatud unustamine võib olla tingitud soovist kaotada mälust mingi ebameeldiv, sageli traumaatiline, mälestus. Tegemist võib olla teadliku või ka alateadliku protsessiga, mille toimemehhanismide üle psühholoogid jätkuvalt vaidlevad.

Mida siis ikkagi teha, et paremini mäletada? (Jätan praegu kõrvale sellised abivahendid nagu märkmikud, post-it kleepsud ja elektroonilised vidinad-programmid).

  1. Süvendage mälujälge, kiiresti ja korduvalt. Kui saate informatsiooni, mida tahate kindlasti meelde jätta, siis alustage selle meelde tuletamist esimesel võimalusel – soovitavalt kohe. Sundige ennast ikka ja jälle meelde tuletama, mis see oli, mida mäletama peate?
  2. Korrake salvestamist. Lugege või kuulake omandatavat informatsiooni korduvalt. Ka kõige keerulisema teksti saab meelde jätta, kui seda vähemalt 9 korda lugeda. Kui ei usu, siis proovige enne järgi, kui vastu vaidlema hakkate 🙂
  3. Rääkige kõva häälega seda, mida tahate meelde jätta. Kas kellelegi teisele, või lihtsalt iseendale. (Ärge muretsege, lähedalseisjad ei pea teid imelikuks vaid arvavad, et teil on hands-free taskutelefon). Erinev informatsiooni esitus – kuulamine, nägemine, rääkimine – jätab erinevaid mälujälgi. Mida rohkem erinevaid mälujälgi meil sama informatsiooni kohta on, seda kindlamalt suudame seda vajadusel meelde tuletada.
  4. Joonistage skeem, diagramm või pilt. Meeldejäetava graafiliselt kujutamine sunnib meid selle info üle sügavamalt mõtlema. See aitab luua tähendust, mis on süvateadmise loomiseks vajalik.
  5. Koostage mõttekaart (mind-map), seostades meeldejäetav informatsioon “suure pildiga”. Selleks ei pea omama spetstarkvara, piisab paberilehest ja pliitsist.

Kui vajalik informatsioon ei tule kuidagi meelde, püüdke sellele mitte mõelda. Meeleheitlik meeldetuletamine ainult suurendab ärevust. Teine võimalus – mõelge metoodiliselt. Kaotsiläinud mälestust võib leida endale samu küsimusi esitades, kui kadunud võtmeid otsides.

Üks asi oli veel, aga see ei tule hetkel meelde 🙂

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga