Meie maa on maailma parim?

4-degrees-map

Globaalne soojenemine

Kopenhaageni kliimafoorum on tõstnud keskkonnaga seonduvad teemad ka meie ajakirjanduse huviorbiiti. Globaalne soojenemine kogub hoogu sõltumata sellest, kas me peame selle protsessi käivitajateks inimest või mitte. Meie jaoks (seni veel) väheoluline teema võib juba lähiaastakümnetel paljude inimeste ja riikide jaoks olla elu ja surma küsimus. Ja siis ei jää sellest puutumata meiegi.

Eesti Televisioon on viimasel ajal näidanud mitmeid suurepäraseid keskkonda ja globaalset soojenemist puudutavaid filme (“Ebamugav tõde”, “Kodu” jt.)  Britid on koostanud – ja nädal tagasi Eestilegi kinkinud – soojenemise tagajärgi illustreeriva  globaalse kliimakaardi. Nendest ja teistest samalaadsetest allikatest näeme, et enamik Euroopast, Aafrika, Ameerika, Austraalia – kõik need piirkonnad saavad 25-50 aasta pärast tunda inimese jaoks väga ebasoodsaid tingimusi. Mitte aga meie! Eestit võib ähvardada mõningane õhu soojenemine ning tõenäoliselt Emajõe kõrge veeseis. Kõik muud õudused aga lähevad meist kaarega mööda. Selgub, et juhuse tahtel sattusime just meie elama maailma parimale maale! Seega ei peaks me muretsema. Kui mitte arvestada umbes 4 miljardi inimese vältimatut migratsiooni põhjapoolsematele aladele tõenäoliselt veel meie eluajal…

Kuidas see teadmine teile mõjub? Mis te sellega peale hakkate? Tõenäoliselt ei tee te midagi. Mark Lynas kurtis oma intervjuus “The Sunday Times Magazine”-le, et kui Briti Kliimauuringute Keskus avaldas 2000 aasta novembris “Nature”-s artikli, millest võisid viimsepäevakuulutust välja lugeda mitte ainult kliimateadlased, vaid ka teadusekauged inimesed, ootas ta – kui mitte just tänavarahutusi – siis ajakirjanduse teravdatud tähelepanu. Midagi sellist aga ei järgnenud.

Pole ka imeks panna. Cialdini on täheldanud, et hirmutamine ei aktiviseeri inimesi tegevuseks. Hoopis halvab. Hirmutamisest on kasu vaid siis, kui sellele järgneb konkreetne tegevusprogramm, mida hädaohu vastu ette võtta. Kokkulepped konkreetsete tegevuste osas on aga visad tulema.

Meiegi ju siin elame tänases päevas. Koristame prügi, tõstame iivet, ootame eurot, planeerime tulevikku – aasta-paar ette. Ma saan aru, et valitsusel on raske vaadata kaugemale kui 4 aastat. Miks aga erutab meie ajakirjandust sea- ja linnugripp oluliselt rohkem, kui meie kodumaailma kokkuvarisemine, mida tõenäoliselt näevad paljud meist, aga kindlasti meie lapsed ja lapselapsed?

Arusaamine, et oleme liiga väikesed ja et meist ei sõltu midagi? Vaadake allolevat pilti. Vaskul on kogu meie planeedi vesi ja paremal õhk. Polegi nii väga palju!

E055/0330

Kui igaüks meist teeks mõne väiksegi sammu, siis oleks sellel ikkagi mõju.

Mina isiklikult alustan sellistest, et ei osta pudelivett, mis on villitud väljaspool Eestit (transport!), lülitan välja tühja tuba valgustavad lambid ja eelistan kunstnahale ja -kiule naturaalset nahka, sh karusnahka!!, lina, villa, puuvilla.

Või tuleks tõepoolest arvata, et meil siin põhjamaal muret ei tule? Ja pigem osta kokku kinnisvara, mida tulevikus hea hinnaga müüa-rentida Vahemere äärsest kõrbest Balti mere äärde tunglevatele puhkajatele?

soojenemineKui ülemine kaart jätab veel lootust, et temperatuuri tõusuga kuni 4 kraadi ehk tuleme kuidagi toime, siis 2007 aastal “The Sunday Times Magazine” artiklis viitab Richard Girling uuringutele, mis mudeldavad globaalse temperatuuri tõusu märksa karmimalt (vt pilt). Keskmise temperatuuri tõus juba 5 kraadi C võrra toob kaasa pöördumatud protsessid – igikeltsa sulamise, metaangaasi vabanemise ja lõpuks kogu elu väljasuremise.

Aga sinna on tõesti oma 50-80 aastat aega veel, nii et enne jõuame eurole üle minna küll.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga