Kuidas meie lastest kasvavad väikesed türannid

Kui sa oled lapsevanem või vähemal/rohkemal määral väikesed türannidkursis pedagoogika valdkonnaga, oled sa ilmselt kuulnud praegusel hetkel moes olevatest kasvatusalastest raamatutest. Neile ülejäänutele, kes selles valdkonnas vabalt ei orienteeru, teadmiseks – hetkel on kuum sõna Väikse Vankri kirjastuselt ilmunud M. Winterhoffi kriitiline teost “Kuidas me lastest kasvavad väiksed türannid?“.

Autor on ilmekate ja lugejale elust tutavate näidete varal toonud välja viimaste põlvkondade kasvatustraditsioonides toimunud muutuste mõju. Järjest enam kõlapinda leidnud slogan “võim lastele” on muutunud reaalsemaks.

Üha sagedamini võib kuulda kurtmist selle üle, et laps(ed) on muutunud taltsutamatuteks ja isepäiseteks ning nendega on raske/võimatu toime tulla. Winterhoff juhib oma kirjutises tähelepanu tõigale – see on meie, lastevanemate, endi süü. Andes lastele liialt varakult eakohatut vabadust ning jättes õpetamata piire ja piiratust, rikume laste arengut.

Moodsa aja nähtused nagu indigo-lapsed või kristall-lapsed, kes pidid olema kõrgendatud tajuga, emotsionaalselt küpsemad ning eneseväljenduselt andekad, teisisõnu iseteadvad ja egokesksed, polegi miskit muud, kui  peetunud psühholoogilise arenguga lapsed, kes pole õigel ajal saanud vajalikku juhendamist oma vanematelt.

Raamat on hoiatava meelelaadiga, mingeid juhiseid aga lugejale ei pakuta. Sisuliselt öeldakse, et “tee paremini”, aga kuidas, ilmub ilmselt mõnes teises või kolmandas eneseabi raamatus. Mõtlema aga paneb see raamat siiski. Ja muret tundma. Sest autor rõhutab – see mis praegu toimub, on alles algus! Tulevikus läheb olukord hullemaks. Ja teatavasti pidi tsükkel hull – > hullem end kordama hakkama.
Seega, pole ilmselt midagi imestada, kui mõne aasta pärast on täiesti igapäevane, et rahulikult oma tööd tehes käratab sulle rahulolematu klient: “Mine p**sse!”. Mis teha – kasvatus on selline.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga