Kuidas hinnata noori? Personalivaliku köögipoolelt.

intervjuuLeidsin oma arvuti virtuaalsahtleid koristades  loo, mille olin kirjutanud 2. septembril 2005.

See kirjatükk tundub värske ka täna, mil tööotsijatel on taas keerulised ajad. Võib-olla tuleb kellelegi tööotsingul kasuks pilguheit ühe personalijuhi mõtetesse ajal, mil ta püüab rohkem kui sajast kandidaadist ühte sobivat välja valida. (Tänase seisuga oleks kandidaate pigem 500).

Niisiis… kuidas hinnata noori?
Viimasel nädalal olen tegelenud juhatuse uue assistendi valikuga. Kuulutus oli üleval CV-Onlines. Palvega kandideerida ainult nende süsteemi kaudu. Sellele vaatamata tuleb CV-sid uksest ja aknast – tigupostiga ja faxiga ja minu isiklikule mailile ja käsipostiga otse mu lauanurgale.
Ma saan aru. Inimesel on oma elulugu Wordi dokumendina arvutis valmis kirjutatud. Mugav on see välja printida ja teele saata või mailile lisada. CV-Online, CV-Keskuse vm. veebipõhises süsteemis tuleks kulutada hulk aega, et sama jutt erinevatele väljadele sisse tippida-kleepida. Aga mul on kahtlus, et needsamad inimesed ei saa aru minust, personalijuhist. Assistendiks soovijaid on üle 100. Sama formaadiga koostatud elulugusid on lihtne hinnata, sorteerida ja administreerida. Lisaks on online süsteemi kaudu väga lihtne kõigile mittevalituks osutunuile ka sellest teatada. Mida ma teen aga selle lauanurgal kõrguva paberivirnaga? Valin sealt sobivad välja, ülejäänud jäävad ootama aega, mil mul on mahti äraütlemiskirju kirjutama hakata ning neid ükshaaval e-mailima või – oh õudust – ümbrikesse toppima hakata. Ei oska isegi oletada, millal see juhtuda võiks. Veel on vastamata eelmisel kuul toimunud raamatupidaja konkursi paberkandjatel avaldused…
Jääb üle leppida näägutamisega ajakirjanduses, et personalivalijad on niiii ebaviisakad, ei vaevu vastamagi. Tunnen ennast süüdi, kuid ma lihtsalt ei jõua. Töönädalad on niigi vähemalt 50-tunnised.

Tagasi assistendi juurde. Avaldusi on üle 100. Pole ime, töökoht ei nõua mingeid erioskusi peale elementaarse arvutioskuse, teenindusvalmiduse ja kiiruse. Seega sobiks pea igaüks.

Enamus avaldusi on verinoortelt tüdrukutelt. Äsja kõrgkooli lõpetanud, tudengid ja keskharidusega noored töötud. Töökogemust paljudel pole või asendab seda mingi suvine praktika.

Alustan avalduste 3 virna jagamisega: “võib olla sobiv”, “kindlasti mitte” ja “ei oska öelda”. “Kindlasti mitte” virna maanduvad kohe need CV-d, kus lisatud fotol kandidaat, ilus noor tüdruk, ülearu paljulubavalt oma dekolteed ja/või säärejooksu demonstreerib. Vaesed rumalukesed! Küllap nad arvavad, et meesülemusele võiks selline värk mõju avaldada. Unustades või mitte teades, et enne meesülemuse ette jõudmist käivad nende taotlused personaliosakonna “nõiamooride” filtrist läbi. Ja 95% ulatuses on seal tööl naised, kelles sellised fotod soovitule hoopis vastupidist mõju avaldavad.

Mida teha noorte emadega? Igati õilis oleks neid toetada töö ja palgaga. Aga väikesed lapsed ON sageli haiged. Paljulapselise emana tean, et see on paratamatus. Ja kes siis töö ära teeb? Erafirma ei saa endale varumängijaid lubada… Näppu jääb Mailise CV, kus lapse vanuse (2a) taga on märge – on olemas kodune vanaema, kes aitab last hoida. Jess Mailis, sina pääsed küll “võib olla sobiv” virna. Tubli, et CV-s sellist asja ütlesid, muidu oleksin su kahjuks välja praakinud.

Keeleoskus. Tänapäeva noor tööotsija vist ei söandagi vähem kui 4 keelt kirja panna. Ikka et “keskmine tase” või “hea”. Kui mul on keeleoskust vaja, siis intervjuu käigus kontrollin ma seda kindlasti, lastes inimesel võõrkeeles rääkida ja vahel ka kirjutada. Paraku selgub, et pea kolmveerandil seda keeleoskust siiski pole või on tase kõvasti ülehinnatud. Raisatud aeg ja vaev. Mis mõtet on küll CV-s valetada?

Elukoht. Avastan Rakveres elava kandidaadi. Töökoht on aga Tallinnas. Jah, võib-olla on tal ka Tallinnas elamine olemas. Või plaanib ta sinna kolida. Või mis iganes. Aga ma ei tea ju seda! Äkki ta lihtsalt ei vaadanud, kus kohas töökoht asub? Ma pean kiiresti leidma 100st ühe ja mul ei ole võimalik süüvida iga üksiku taotluse tagamaadesse. Kui on kirjas Rakvere aadress ilma ühegi kommentaarita, on otsus ühene – välja!

Haridus. Pole praegu tegelikult ju oluline… Kui CV on kirjavigu täis, ei aita ka kõrgem haridus edasi pääseda. Üliõpilasi ma siiski ei võtaks. Õppepuhkused ja loengud jms. Siiski – üks neiu kirjutab selgelt, et õppimine ei võta rohkem tööaega kui 6 tundi nädalas ja ta on valmis seda kompenseerima tööga õhtuti ja nädalavahetustel. No proovime. Inimene on vähemalt mõtelnud ka tööandja vajaduste peale.

Soovitavad ametid. Ühes ja samas reas loetletud sekretär, raamatupidaja, personalijuht, müügiesindaja, müügijuht. Kallis tüdruk! Tee kõigepealt endale selgeks, kes sa olla tahad ja siis kirjuta ka oma CV vastavaks. Reeglina inimene, kes võiks olla hea raamatupidaja ei sobi kuidagi müügiesindajaks ja ka vastupidi. Ning kas sekretär ja müügijuht on ikka võrdsed ambitsioonid?

Soovitava töökoha kirjeldus. No tule taevas appi! Loen järjest soovidest “meeldiva ja sõbraliku kollektiivi”, “arenemisvõimaluste”, “normaalse tööaja”, “kaasaegse töökeskkonna”, “toetava õhkkonna” jms. järele. Mis see küll on? Igatsus hoolekande järele? Üldisest lapsikult isekast taustast tõusevad säravate tähtedena esile need, kes soovivad töökohalt “enese proovile paneku võimalust” ja “kogemuste omandamist”.

Palgasoov. Ma ei saa enam hästi aru, kas olen vihane või teeb asi nalja. Vaevalt kooli lõpetanud noor naisehakatis arvab, et tema esimene töökoht võiks talle pakkuda vähemalt 20 000 neto. Jah, muidugi on teoreetiline võimalus, et kuskil seda ka makstakse. Fontese palgaturu-uuring aga ütleb mulle, et sellisel ametikohal on turu mediaan 12 000 bruto. Mediaan tähendab palgataset, millest pooled firmad maksavad rohkem ja pooled vähem. Ülemine kvartiil vastava tasemega assistendi kohale on 16 100 bruto. See tähendab, et ainult 25% firmadest maksavad sellest summast rohkem. Ülemine detsiil aga märgib palgataset, millest vaid 10% ettevõtetest rohkem maksavad. Minu kandidaat küsib sellestki rohkem. Sorry sõbrake, ma ei hakka sinuga isegi vestlema mitte.

Nii. Edasipääsenute virnas on 30 avaldust. Ikka liiga palju järgmiseks vooruks. Vaatan veel kord üle kaaskirjad. Värskel koolilõpetajal, kel pole töökogemust, mahub kogu elulooke ühele A4 leheküljele. Kui ta sellega piirdubki, on CV-st saadav info enamasti liiga napp mingite järelduste tegemiseks. Ja kui kandidaate on palju, lükatakse ta kõrvale. Paremini läheb neil, kes on viitsinud vaeva näha nn motivatsioonikirja kallal. Selgitanud ja põhjendanud, miks nad seda tööd tahavad ja miks arvavad, et sellega hästi hakkama saavad. Kui sealt ka muud ei saa, siis ettekujutuse inimese üldisest sõnakasutusest ja väljendusoskusest ikka.

Saan oma virna 20ni kahandatud. See on juba järgmiseks vooruks sobiv arv. CV-Online kaudu mittesobivaks osutunud kandideerijad saavad minult kohe ka sõbraliku äraütlemiskirja. Ülejäänud jäävad lauanurgale vaba aega ootama…

Mina aga hakkan valmistuma järgmiseks vooruks.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga