Kui koolitad võõrkeeles

Sel sügisel on juhtunud nii, et olen järjest koolitanud võõrkeeles. Tegemist on olnud Eestis tegutsevate firmade rahvusvaheliste meeskondadega, kus töökeeleks inglise keel. Harva, kui gruppi satub mõni pesueht britt või ameeriklane, kel see keel suus sünnist saati. Enamasti on ka koolitatavate jaoks tegemist teise, kolmanda või neljanda keelega ning koolituse kvaliteeti ei määra mitte üksnes koolitaja keeletase vaid ka osalejate võime temast aru saada. Mis võib olla vägagi erinev.

Olen sõnastanud endale mõned reeglid, mis aitavad keelebarjääre vähendada. Jagan siin oma tähelepanekuid ja soovitusi, ehk on neist abi teistelegi.

1. Juba koolitust ette valmistades hoian ennast võõrkeele lainel. Programmi, koolitaja konspekti, kliendiga tehtud intervjuud jm. märkmed kirjutan kohe ja ainult inglise keeles. Ka kaaskoolitajaga koolituseks “õppides” teeme seda inglise keeles. See aitab väga hästi häälestuda ja kuskil ajusoppides settinud erisõnavaral taas pinnale tõusta.

2. Koolitusmaterjalide koostamisel võtan tsitaadid, skeemid ja teooriaülevaated otse inglise keelsest algallikast, kui selline olemas on. Korduval edasi-tagasi tõlkimisel võivad – teadagi – olla vägagi naljakad või piinlikud tulemused.

3. Oma originaalmaterjalid ja eestikeelsed allikad tõlgin alati ise. (Spelleri kasutamist materjali üle kontrollimiseks pean kohustuslikuks). Tõlkebüroode tõlgid, kes ei ole valdkonna spetsialistid, võivad vahel tähendusega puhtalt mööda panna. Eredaim aps oli üks pildiallkiri. Pildil oli kujutatud vedru (spring), tõlgitud allkiri “kevad” (spring)! Ise tõlkimise kasuks räägib ka see, et nii kasutan vaid sõnu, mille tähendust ja tajuvarjundeid ma kindlalt tean. Ja ma ei jää iial hätta, kui koolitusel palutakse mul mõnda lauset või mõistet seletada. Olen seisukohal, et kui koolitaja ei saa ise toime oma materjalide tõlkimisega, siis kuidas peaks ta koolitamisega hakkama saama?

4. Koolitades püüan rääkida oluliselt aeglasemalt, kui tavaliselt. Kui kõnetempo pidurdamine võib olla esialgu keeruline, siis lausete vahele pikemate pauside jätmine tuleb kergemini käppa. Nii jõuavad osalejad öeldu oma peas mõtteks vormida ja ka minul on veidi rohkem aega oma väljendeid valida.

5. Arvan, et koolitusgrupp ei ole koht, kus oma keeleteadmistega eputada. Püüan valida nii kõnes kui kirjas kõige lihtsamad väljendid, mis mõtet edasi kannavad. Oluline on sõnum, mitte lingvistiline tulevärk. Termineid seletades kasutan ohtralt sünonüüme, mõni neist ikka kuulajatele tuttav on.

6. Väga palju rohkem kasutan suulise teksti dubleerimist kirjapildis. Inglise keeles koolitades kirjutan tahvlile – ja vahel annan lisaks veel töölehe kujul kätte – kõik instruktsioonid, ka kõige lihtsamad, mida ma emakeelses grupis reeglina ei teeks. Samuti olulisemad märksõnad enda jutust ning grupiaruteludest. Ka skeeme, pilte ja jooniseid kasutan ohtramalt.

7. Ma ei häbene grupilt abi paluda, kui “juhe jookseb kokku” ja mingi väljend või sõna meelde ei tule. Tavaliselt on grupis ikka ka mõni eesti- või vene keele oskaja ja kambapeale leiame ka otsitava sõna. Ei ole ma veel märganud, et see oleks kuidagi alla viinud minu koolitaja-autoriteeti. Ka ei põe ma tahvlile kirjutades õigekirjavigade pärast ning lasen grupil või kaastreeneril rõõmsalt ennast parandada. Sellisel käitumisel on lisakasu – nii julgevad ka nõrgemad keeleoskajad suud lahti teha ja ei häbene oma apse.

8. Ja lõpuks kõige olulisem – kõva häälega harjutamine! Kõik olulised teoorialõigud räägin ma koolituseks valmistudes kõva häälega läbi, ikka ja jälle. Minu kogemust mööda on see ainus asi, mis tagab ladusa esituse koolitusel. Teksti lugemine ja oma peas vaikselt sõnade kajada laskmine ei aita.

Kõige keerulisemat osa – koolituse alguses oma nime ütlemist ja enese taustast rääkimist kordan vahel 20, 40, 50 korda. Ehk siis niikaua, kuni suudan seda ka unepealt üles ütelda. Kõrvalt vaadates oleks see ilmselt naljakas pilt – ja endale tundus ka alguses veider – kuid see tõesti toimib.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga