Kelle oma on minu aeg, kui see pole päris minu oma?

Mari-Liis Järg Äripäev 07.05.2008

Kas oleksid kümmekond aastat tagasi kujutanud ette, et postiljon laseb su ukse taga kella ja näitab sulle üle ukse kirjaümbrikut ning ütleb, et näe,vaata korra, siin on üks kiri, mis on sulle tulnud cc-ga?

Kord sõitsime lähetusest tagasi koju ja arutasime teel kolleegidega, et mida rohkem tekib kaasaegseid sidevahendeid, seda rohkem tekib tunne, et sinu aeg pole enam päris sinu oma. Eriti lustlikuks muutus meie arutelu siis, kui üks minu kolleegidest tõi näite e-kirjadega. Kas oleksid kümmekond aastat tagasi kujutanud ette, et postiljon laseb su ukse taga kella ja näitab sulle üle ukse kirjaümbrikut ning ütleb, et näe,vaata korra, siin on üks kiri, mis on sulle tulnud cc-ga? Ja nii näiteks iga 5 minuti järel? Tänasel päeval juhtub see aga arvutit kasutavate inimeste elus iga päev. Olen kuulnud inimesi kurtmas, et vaevalt suudad ühe planeeritud ülesande lõpetada kui juba salamisi on sinu postkasti hiilinud uued kirjad, veelgi peadpööritavamate tähtaegadega või ülikiire nõuküsimisega. Paratamatult näib kiirus domineerivat tähtsuse üle ning selles olukorras ongi kaunis raske enam vahet teha, mis prioriteetsem on.  

D.Allen ütleb oma raamatus „Jõudluse kunst“, et varasemate aegadega võrreldes on muutunud töö tähendus. Kui ennemuiste sai töö valmis kui regi oli rautatud või hein tehtud, siis nüüd on teinekord raske ise aru saada, millal üks töö täpsemalt alanud on rääkimata lõpetamisest, sest  alati on võimalik projekte täiustada, parandada, täiendada – olemasoleva info hulk on lihtsalt jätkuvat muutuv ja ülisuur. Kuidas selles muutunud olukorras tegutseda, eriti kui näib, et olemasolevad ajajuhtimise viisid ei toimi?

Teadlikkus endast ja sihtidest ennekõike

Kas iga sissetulev meil tähendab sulle uut ümberlülitumist? Kuivõrd su töö seab kohustusi, mis nõuavad ülikiiret reageerimist ja kuivõrd oled ise endale selle mulje tekitanud? Need on küsimused, millele oleks tarvis vastata kui tunned end sõlmes ning ajahädas olevat sissetulevate ülesannetega toimetamisel. Reaalsus on kõigele vaatamata see, et aega on ikka ühepalju, nii nagu vanasti. Küsimus on selles, mil viisil inimesed selle täitmisest ja tähendusrikkusest mõtlevad, oma ajakasutus tajuvad ja energiat kasutavad. E.Tolle räägib nn. psühholoogilisest ajast, mis tekitab meis üha suuremat kitsikusetunnet tänu sellele, et loome ise omas peas ruttu ning lõpmatu „multitask’imine“ ei luba meil kooskõlas olla iseendaga ja tajuda hetke, kus tegelikult oleme. Selle asemel oleme minevikus (sest sellega on ju seotud see, kellena end tunneme) või hoopis tulevikus (et mitte kaotada minevikus loodud mina) ja kaotame sideme oma tegelike eesmärkide ja oleviku hetkega. Kui palju sinu elus on kohta praegusele hetkele?

Energia ei teki ega kao, vaid muutub ühest olekust teise

Ma arvan, et igaühel on kord elus olnud kiireid ja paljude tegevustega kaetud perioode, samas pole neist tekkinud ülemäärast stressi, vaid pigem on jäänud tunne, sellest ajast kui edukast ja põnevast eluetapist. Miks on see nii? Usun, et panustatud energia määr ja tasakaal saamise ja andmise vahel, võib olla sellele küsimusele vastuseks. Et aga oma energiat hoida piisaval tasemel ja seda pidevalt uuesti tekitada, on vaja selgust selles, mis on minu isiklik allikas, mis jõuvarusid taastoota aitab. Oluline on ka see, et enese eest hoolitsemine toimuks mitmest erinevast küljest –keha, vaimu, hinge ja sotsiaalsete suhete, emotsioonide sfääris. Ehk järgmine küsimus sellega seoses oleks, mis on sinu energiaallikaks nende nelja sfääriga seoses? Ja millal sa neid jõutaastamise tegevusi viimati tegid?

Suhtlemistreenerite väljaõpe

22.07.2018

Meie ainus avatud kursus 2018. aastal on koolitajate-suhtlemistreenerite väljaõpe.

Loe edasi ›

Loe meie blogi ›

Uudised

Taas on võimalik õppida suhtlemistreeneriks! Loe edasi ›

Oleme TAZ® hindamisprofiili esindajad Eestis. Loe edasi ›

Alustame vastuvõttu koolitajate-suhtlemistreenerite väljaõppesse 2013-2014 Loe edasi ›