Mäluta inimkond?

Homo ErectusLoen online kommentaare kahele hiljutisele Postimehe artiklile. Katrin Kivimaa “Sallivus sõnades” ja Peeter Hõrak “Miks elavad mehed vähem kui naised?” Esimene artikkel võtab sõna samasooliste kooselu seadustamise kaitseks, teine räägib inimese kui liigi sigimisstrateegiast, mille tõttu meeste keskmine eluiga jääbki naiste omast lühemaks. Neid kahte artiklit ühendab käesolevast ajahetkest sügavam pilguheit inimloomusesse ja nördinud kommentaarid, mis ei tunnista ühtegi muud “tõde”, kui seda, mis kehtib just praegu ja meil.

Inimest peaks loomast eristama see, et meil on olemas ajalugu ja kultuuripärand. Me teame (või vähemalt saaksime teada, kui tahaksime) millised me olime eelmisel sajandil, eelmisel aastatuhandel, viis tuhat või rohkemgi aastat tagasi. Milline on meie kujunemislugu, evolutsioon. Miks me oleme just sellised, nagu oleme ja kuidas me sellisteks saime.

Paraku tundub, et väga paljude inimeste jaoks piirdubki kultuurilugu vaid ajavahemikuga nende sünnist praeguseni. Parimal juhul hõlmab see ka vanemate või vanavanemate kogemusi. Kahju, sest varemolnu mäletamine aitaks säästa ressursse, sh mõtetutele vaidlustele kuluvat aega, energiat ja emotsioone. Võiks võtta rahulikumalt, olla sallivam, sest:

  • inimene, kui liik, on alles nii noor, et meie käitumisökoloogia evolutsiooni seisukohalt pole tõesti suurt vahet, kas me räägime isendist aastast 2010 või 4010 e.ma. Muutunud on vaid käitumise väline vorm ja atribuudid, mida me kasutame, et olelusvõitluses ellu jääda ja oma järglastele paremaid väljavaateid võimaldada
  • ühiskonna sallivus ühe või teise käitumisvormi suhtes ei ole aegade algusest kivisse raiutud norm, vaid ühiskondlik kokkulepe, mis kehtib siin ja praegu
  • neid kokkuleppeid, käitumisnorme, kujundavad liidrid, sotsiaalselt tugevam klass, kes lähtub sellest, mis oleks kasulikum neile endile ja nende järglastele
  • endale sobivate käitumisnormide kindlustamiseks propageerivad liidrid sallimatust normist kõrvale kaldujate suhtes, kuni sallimatus ise muutub normiks
  • homofoobia ei ole inimesele kui liigile iseloomulik instinktiivne reaktsioon vaid viimastel sajanditel meie kultuuriruumis kujunenud seksuaalseid käitumisnorme toetav tugev sallimatus. Miks ja kelle huvides nii on juhtunud, on juba harjutus iseseisvaks mõtlemiseks

Meenutamaks, millised olid mõned teised euroopa kultuuriruumis igati aktsepteeritud käitumisnormid alles mõned sajandid tagasi, soovitan soojalt lugeda Norbert EliaseTsiviliseerumisprotsessi“, mille 2tsiviliseerumisprotsess köidet on ilmunud ka eesti keeles. See, kuidas sajandite pikkuse ajaloolis-ühiskondliku protsessi käigus muutuvad aegamööda häbi- ja piinlikustunde standardid, paneb kahtlema, kas see, mille eest või vastu osad meist praegu nii tulihingeliset võitlevad, on seda võitlust väärt?

Illustratsiooniks näiteid teemadest, mis olid nii põletav-tähtsad, et leidsid kajastamise varasemates käitumiseeskirjades:

13.saj.

  • Ära viska puhtaks näritud konte ühisesse kaussi tagasi. Tavaks on need põrandale visata.
  • On sündsusetu toppida näppe kõrva või silma, nagu mõned teevad, või ninast kolle urgitseda, kui süüakse.
  • Ärge põrutage vastu lauda, kui te sööte, mida mõned teevad.
  • Ära nuuska nina sellesama käega, millega sa võtad liha.

15. saj.

  • Lõika ja puhasta endal küüsi, mustus on kratsimisel ohtlik.

16 saj.

  • Ebaviisaks on tervitada seda, kes urineerib või tühjendab soolestikku.
  • Mõned nõuavad, et kõhutuult tuleks tagasi hoida kannikaid kokku pressides, aga seeläbi võib endale haiguse külge saada.
  • On inetu, kui laps pakub toitu, mida ta on juba närinud, või seda, mida ta ei taha süüa, kellelegi teisele kui teenrile.
  • Söögilauas avalikult taskurätikuga nina nuusata ja näolt higi pühkida, panemata salvrätti varjuks ette, on jõledus.
  • Ei ole viisakas sülge alla neelata, nagu ka sülitada harjumusest iga kolme sõna järel ilma hädavajaduseta.
  • Kui jagad voodit kõrgemast soost mehega, siis küsi temalt, kummal pool talle meeldib magada. Ära mine voodisse enne, kui suursugune sind kutsub, see ei ole courtois.

18. saj.

  • Ära viska konte, muna- või muid koori põrandale.
  • Kui sõrmed on väga rasvased, on kohane puhastada need kõigepealt leivatükiga, mis tuleb jätta taldrikule, ja alles seejärel rätikusse pühkida, et seda mitte väga mustaks teha.
  • Kuivõrd sõna nuuskama jätab matsliku mulje, peaksid daamid nuuskamisrätikut pigem taskurätikuks kutsuma.
  • Ärge sülitage kunagi nii kaugele, et peaksite sellele jalaga peale astumiseks liikuma.

19 saj.

  • Lastagu lastel nii kaua kui võimalik uskuda, et ingel toob emale väikese lapse, nagu mõnes paigas on tavaks öelda, ja mis on tunduvalt parem tavalisest kurejutust. Kui tüdrukud peaksid hiljem küsima, kuidas lapsi saadakse, siis öeldagu, et armas Jumal annab emale väikese lapse.

Veel 20. saj. alguses oli laagriplats ainus koht, kus endast lugupidav kirjanik võis rääkida magamisest. Leedid ja dzentelmenid ei läinud ööseks voodisse, vaid “tõmbusid tagasi” (retired). Isegi lauajalgade eksponeerimine oli talumatult seksuaalsusele vihjav, sestap ka maani ulatuvad linad jne. jne.

Näeme, et mõned normid on tasapisi juurdunud nii sügavale, et neist isegi ei räägita enam ja kui, siis ainult lastega nende esimestel eluaastatel. On aga norme, mis vastupidi, lõdvenevad. Tänapäeva rannariiete kandmise eest oleks keskajal ilmselt pikema jututa tuleriidale saadetud.

Võimatu on prognoosida, mis suunas tänased käitumisnormid liiguvad, kuid kui me tahame olla midagi “enamat” teistest loomadest, võiks alustada ehk sellest, et tunnistame oma olemust ja kultuuri evolutsiooni ning praeguste normide relatiivsust.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga