Helesinisest mullist ja mõjutamisest

vabadust rottidele!

vabadust rottidele!

Tänase Tartu Postimehe arvamusküljel on avaldatud Karin Bachmanni – maastikuarhitekti – itk loomaõiguste teemal. Minul – zootehnikul ja mõjutamisoskuste treeneril – ajas igatahes hinge täis.

Mis oli artikli eesmärk? Hirmutada, südametunnistusele koputada, autori enda sõnul “juurdlema panna” selle üle, miks mina, inimene, olen parem pooliku sabaga kõutsist või “kodutu vanamehe paklas kriimust koerast?” Ja-jah, see on ikka mõtlemisaine küll. Ma juba tükk aega murran pead, kas ja miks olen ma parem köögis laiaks litsutud prussakast või hiirelõksu püütud süütust armsast suurte silmadega närilisest (lõksu panin ma muidugi ise üles – st käskisin mehel panna).

Kui jätta nüüd kõrvale teadmised loomadest ja loomakasvatusest (no ei ole mina karusloomakasvandustes kordagi kuulnud hullunud loomi ahastavalt ulumas ja erinevalt autorist tean, miks ja millal on vaja tibusid tappa), siis võiks ju tungida autori mängumaale ja küsida, kui palju kannatusi ja asjatut surma tekitab maastikuarhitekti tegevus, mis minu meelest on palju mõttetum toiming, kui toiduainete tootmine? Ah et kes seal surevad? No kindlasti pisikesed ja vähearmsad putukad, ussid, hiirepojad, konnad – rääkimata ülesjuuritavates taimedes, mis on ka muuseas elus.

Aga olgu. Räägime hoopis veenmisest ja mõjutamisest. Kui autori eesmärk oli mõjutada inimesi oma käitumist muutma, siis eksib ta peamiste mõjutamisprintsiipide vastu, mida kirjeldab mõjutamise guru Robert Cialdini.

Esiteks sarnasuse printsiip. Inimesed käituvad nii, nagu näevad/kuulevad/loevad lehest teisi tegemas. Kui me ajalehest loeme, et julmus loomade vastu on levinud, siis ei pea me oma isiklikku julmust eriti häbenema, sest kõik on ju sellised! Ebasoovitava käitumise muutmiseks tuleb rõhutada hoopis soovitavat käitumist – seda, et näiteks kümned tuhanded inimesed ei söö iial puuris peetavate kanade mune ja on vahetanud oma nahksaapad kummikute vastu (mida toodetakse vist taastumatust loodusvarast naftast?)

Teiseks ütleb Cialdini, et hirmutamine motiveerib tegitsema ainult siis, kui tegevuskava on selge ja teostatav. Vastasel juhul hirm halvab. Soovitus “korrakski juurelda” ei ole tegevuskava.

Isiklike näidete toomine suurendab veenvust. Neid ei leidnud ma ühtegi. Ma usun, et Karin Bachmann on taimetoitlane ja küllap söödab oma kassigi (kui tal see on) sojavalguga. (Sügaval südames ma kahtlustan, et loomaõiguslasi oleks meil märgatavalt vähem, kui supermarketite lookas juurviljalettide asemel tuleks neil talvel kodumaist kaalikat-kapsast närida ja oma kasvavaid lapsi vaid kaunviljaproteiinidega varustada).

Ja lõpuks – lihtsad ja lühikesed sõnumid on veenvamad kui paljusõnalised ja sisutihedad. Ega ma ei saanudki tegelikult aru, mis ta öelda tahtis. Aga oma kasukat kannan edasi. Juba puhtast trotsist. Ja soe on see ka.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga