Haridussüsteemist ja parun Münchhausenist

Meie haridussüsteemi paradigma muut(u)mine on olnud jututeemaks juba aastaid. Eranditult kõik selleteemalised artiklid ja vestlussaated, mida olen meedias märganud, jõuavad järeldusele, et muutust on vaja.  Selles on, ime-ime, kõik asjassepuutuvad ebaeestlaslikult ühel meelel. Kuid peale muut(u)misvajaduse kordamise ja üle kordamise pole suurt midagi toimunud.

Huvitav on praegu lugeda 2004. aastal Riigikogus teemaks olnud Eesti haridussüsteemi arengu arutelu, mille eesmärgiks oli “hariduse paradigma otsustav muutmine” (!!!) võrdluses ekspertidelt 2010 aastal kogutud arvamustega Eesti Haridusstrateegia 2020 lähteülesande koostamiseks. Strateegiadokument ise peaks valmima käesoleva aasta  juuliks, aga kas see toob õnne meie õuele? Millal varem on mõni strateegia rakendunud ainult seetõttu, et see välja mõeldi ja kirja pandi…

Haridussüsteemi muutmist oodatakse selles süsteemis tegutsejatelt. Kes peaksid ennast parun Münchhauseni kombel ise tuttipidi soost välja sikutama. Jättes kõrvale loodusseadused, olen selle ettevõtmise suhtes pigem skeptiline.

Andragoogina (täiskasvanute koolitajana) usun siiralt, et andragoogiline lähenemisviis toimiks väga hästi ka kõikides vanuses laste koolitamisel. Mida ma aga pelgan (näen neid nurilugusid juba praegu) on see, et kasutusele võetakse ainult mingi pinnapealne osakene, nt. juurutatakse aktiivõppe meetodeid (käsu korras). Muutumatuks jääb aga vundament – nt. suhtumine õppurisse, vastutuse jagamine; ja ka struktuur – gruppide/klasside komplekteerimise põhimõtted, tunniplaan vms.

Ja kuidas saaksidki need muutuda, kui haridussüsteemi soos siplejad pole ise erinevat lähenemist isiklikult kogeda saanudki? Paljud meie haridustöötajatele suunatud täiendkoolitused paraku ju samamoodi vaid maskeerivad ennast andragoogiliste iluvõtetega, jäädes oma põhiolemuselt rumalatele (lastele) tarkuse pähe kallamise kohaks. Häid koolitusi on vähe, sest häid koolitajaid on vähe, nad on kallid ja hõivatud. Enne, kui õpetajatele ei võimaldata massiliselt osa saada kõrgtasemel koolitustest, ei ole neil kätes piisavalt rammu, et ennast uuele tasemele upitada. Võib olla suudavad nad ennast päästa, aga hobust – süsteemi tervikuna – küll mitte.

Mängisin mõttes kujutlusega sellest, milline võiks üks minu koolitus välja näha siis, kui sammuksin pedagoogilisel rajal. Näiteks 8-päevane Juhtide Arenguprogramm oleks selline:

  • kursused toimuvad vastavalt osalejate töökoha asukohale, st. sama piirkonna ettevõtete juhte koolitatakse koos
  • lisaks komplekteeritakse grupid vanuse põhimõttel, st samas grupis on koos sama sünniaastaga inimesed
  • grupis võiks olla ca 35-40 inimest korraga
  • kõik istuvad kenasti pinkides, töötavad kellast kellani sama ülesande kallal, ei räägi üksteisega
  • koolituspäev on jagatud kaheksaks 45-minutiliseks tükiks, millest igaüks esindab ühte kindlat teemat. Nt. delegeerimist õpime 3 x 45 minutit – esimesel, neljandal ja seitsmendal päeval. Mõjutamise tunde on kokku 8, iga päev üks tund jne.
  • koolitusmeetoditeks on loeng, iseseisev ülesannete lahendamine ja pisteline teadmiste kontrollimine. Iga tunni lõpus on 5 minutit aruteluks, st. kes tahab midagi öelda, tõstab kätt.

Aitab küll, piisavalt naljakasjube on see pilt. Inspiratsiooni mõttemänguks sain RSA animatsioonist Changing Education Paradigms, soovitan soojalt vaadata! (Klipp on inglise keeles).

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga