Generatsioon N. Kas noorus on (jälle) hukas?

world_wide_webHiljaaegu kuulsin ühte kogenud lektorit pea pisarsilmi kaeblemas selle üle, kuidas tudengid üldse ei kuula enam loengut, vaid istuvad ninapidi oma sülearvutites ja teevad “ei tea mida”.

Suhtlemistreenerina on ka minul olnud vahel vaja pingutada, et arvuteid osalejate sülest minema kõssitada. Aga kas ongi üldse vaja seda teha?Tudengite endi sõnul nad konspekteerivad, otsivad võrgust loenguteema kohta käivaid materjale ja jagavad reaalajas sõpradega oma muljeid. Ja tegelevad muude asjadega juhul, kui loeng on igav ja arusaamatu.

Põlvkond, kes on sündinud peale 1980 aastat, on saanud erinevaid nimesid: dot-kommid, generatsioon D (digitaalne), iGeneratsioon, generatsioon N (net). Seda generatsiooni iseloomustavad mitmed käitumisiseärasused, mis vanema põlvkonna esindajatele tunduvad (ilmselgelt ju!) võõrikud, veidrad ja valed.

Esiteks multitasking – paljuülesandeline tööstiil. Generatsioon N esindaja ajab – kui vähegi võimalik – mitut asja korraga. Ta lahendab arvutis tööülesannet, jõudes samal ajal surfata, klõbistada mitme(kümne)s MSN või Skype aknas vestlusi ning hoida ka mobiiltelefoni kõrva ääres. Minusugune võib teha tähtsa järelduse, et selline tööstiil nõrgendab kontakti kvaliteeti, tingib unustamist ja viib lõpuks stressini, kuid fakt on, et N põlvkond suudab mängeldes rohkem asju korda ajada kui mina ja ei näi sugugi selle juures väsimusest kokku kukkuvat.

Teiseks iseloomustab neid suur vajadus kuuluda gruppidesse, suhelda pidevalt teistega ja saada ohtralt (positiivset) tagasisidet. See, et grupid moodustuvad virtuaalselt, on endastmõistetav. Nii on mugavam, saab kiiremini ja avanevad põnevad lisavõimalused. Näiteks kujundada oma Avatar vastavalt oma sisemisele minale, mitte vanemate poolt kaasa antud geenikomplektile.

Kolmandaks, ma arvan, et see põlvkond on nõudlikum, kui inimesed iial varem olnud on. Sõna otseses mõttes on nende arvutites kogu maailm, ning keskpärane sõnum või mõtteavaldus ei köida nende tähelepanu. Miks peakski? Tõelise Teeninduskultuuri tarbijatena on neist kõik soovid vaid hiirekliki kaugusel. Valik on tohutu. Neil pole mingit vajadust leppida vähema, kui parimaga.

Ekslikult kirjeldatakse generatsioon N-i kui “infotehnoloogilist”. Jah, nad kasutavad tehnoloogia poolt pakutavaid suhtlemisvõimalusi, kuid nad ei pööra tehnoloogiale rohkem tähelepanu, kui mina telefonile ja telerile või minu vanemad raadiole. See on olemas, see täidab teatud vajalikke funktsioone, seda ei tähtsustata.

Seepärast ei peitugi generatsioon N õppurite tähelepanu köitmise lahendused tehnoloogias, nagu sageli ekslikult arvatakse. See, kui professor võtab kasutusele arvuti ja näitab oma monotoonse jutu saateks seinale slaide, ei muuda paraku midagi.

J.Feiertag ja Z. Berge juhivad 2008.a. nr.6 “Education +Training” artiklis tähelepanu sellele, et tegemist on põlvkonnaga, kes pole harjunud lugema pikki tekste ja taluma ühesuunalist loengut. Neid köidab pigem graafika. Nende õpistiil on tegevuslik, mänguline ja mitte tingimata lineaarne. Fookus on tegevusel, mitte teadmisel.

Meil, koolitajatel, pole mingit lootust ühte põlvkonda “oma näo järgi” ümber teha. Ainus lahendus on kohaneda ja pakkuda seda, mida noored ootavad. Ehk siis interaktiivsust, ühistegevust, tempot, efektiivsust ja atraktiivseid visuaale. Sisekoolitajate koolitustel näeme pea kõikides gruppides hullu vaeva sellega, et võidelda loengu, kui domineeriva õpetamismeetodi vastu. Õnneks mõistavad järjest rohkemad koolituste tellijad oodata ja nõuda interaktiivseid ja aktiviseerivaid õppemeetodeid.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga