Ettevaatust – karismaatiline liider!

img_3391See parempoolne ja väiksem tegelane – tema on selle kahepealise kollektiivi karismaatik. Nunnu, ülisõbralik, energiline, kannatamatu, suhtlemisvalmis ja emotsionaalselt väljendusrikas. Iseloomu on tal üksjagu rohkem, kui ajumahtu…

Vasakpoolne on harilik tubli tööloom – valvab ja peab jahti, kannatab stoiliselt välja väikeste laste tähelepanuavaldused, ootab kannatlikult oma järjekorda söögijagamisel, ei tüki esile, kuid lahendab targalt koeraelu päevaprobleeme.

Kui tegu oleks inimestega ja organisatsiooni juhtidega, kumba sa eelistaksid?

Eestvedamine – liidriks olemine – on juhtimise tahk, millest tänapäeval räägitakse üha enam. J. Kotter nimetab liidri tegevustena suuna paikapanekut, kommunikeerimist, delegeerimist, võimustamist, motiveerimist ja inspireerimist. Eestvedamine põhineb liidri ja järgijate mõjusuhetel ning loomupoolest karismaatilistel inimestel on siin omajagu  eeliseid mõjuvõimu saamisel. (Lohutuseks neile, kes ei ole oma arust karismaatilised – karisma on õpitav! See ei ole midagi muud, kui emotsionaalne väljendusrikkus ja seda on võimalik edukalt arendada – tulge näiteks meie esinemisoskuste kursustele!).

Samas, kui meenutada suuri karismaatilisi juhte, siis tulevad esimestena meelde just sellised nimed, nagu Hitler, Lenin, Stalin, Mao Zedong…

Liigse karismaatilisuse eest on hoiatanud nii Kets de Vries kui Peter Drucker. Esimene ütleb, et “karismaatiline komponent rabab inimesed jalust”, samas kui juht ise kaotab reaalsustaju, ning teine rõhutab, et tänapäeval on eelkõige efektiivsus see, mis loeb. Oma valdkonna hea tundmine, valmisolek töötada palju ja oma inimeste arendamine – need on juhtimisedu alused.

Mitte et mul midagi karisma vastu oleks! See on nauditav “kirss koogil”. Kuid ainult sellest ei piisa! Ometigi – eeskätt meie avalikus teenistuses ja poliitikas – ruulivad pigem need, kel rohkem karismat. Efektiivsus pole niiväga oluline, valdkonna tundmine ammugi mitte… Kas teile ei tundu, et sellel võiks olla mingi põhjuslik seos Eesti praeguse majandusolukorraga?

Asi on eriti hull, kui kokku saavad karisma ja poliitiline või ametkondlik toetus. Mäletan veel oma isikliku las-parem-mees-võidab naivismi kokkuvarisemist, kui 2002 aasta Eesti Panga personalijuhi konkursi “võitis” Indrek Tarand. Kes puhtjuhuslikult oli parasjagu ametikohata. Ma ei ole pädev arvustama tema teisi tegutsemisvaldkondi, kuid selles olin kindel, et personalijuhtimisest teab ta sama palju kui kala jalgrattast. Ja nii oligi. Sellest hetkest olen tabanud ennast umbusaldamas iga inimest, kelle puhul on üheaegselt täidetud kaks tingimust: tema CV ei sisalda täiendkoolitusi ning tegemist on karismaatilise ja kaasahaarava esinejaga. Muidugi leidub nende hulgas ka pädevaid ja efektiivseid tegelasi, aga kahtlus jääb.

Valimised on lähenemas ja emotsionaalne väljendusrikkus pressib juba peale. Ärge laske ennast siis sellest ära lollitada!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga