Kuidas demotiveerida motiveeritut.

Miskit on pealkirjas viltu, kas pole? Aga just motivatsiooni vähendamisest tahangi kirjutada. Sest seda teevad juhid organisatsioonis sageli tahtmatult või noh, mis seal salata, enamasti on eesmärgiks olnud hoopis head kavatsused. Aga välja kukub sootuks teisiti kui oodata võib.

Tulemustasu võib olla korralik motivastioonikustuti. Kui koolitusel motivatsiooniteemat puudutada, siis ei ole juhti, kes ei teaks, et tasu mõju motivatsioonile on lühiajaline. Kõik teavad ja on nõus. Kuid kõigele sellele teadmisele vaatamata pole paljudes organisatsioonides probleemi väljatöötada bonussüsteem, mis loeb kokku paljudest väikestest detailisest koosneva tulemuse. Kogu häda seisneb aga selles, et tegu pole liinitööga, isegi mitte müügitööga ning tulemuse saavutamine ei sõltu ainult töötaja tegemistest vaid suurel hulgal keskkonna mõjust. Et tegemist on loova tööga ja et sel viisil pole veel kellelgi õnnestunud tulemustasu saada, näib olevat ainult töötajate mure.

Väga head oskused ei tähenda, et need ka silma särama panevad. Mõni inimene on suurepärane kõneleja, tal tuleb see hästi välja. Teine on hea “keelekõrvaga” ta suudab kergusega tabada (võõr)keele olemust ja nüannsse. Kujutage nüüd ette, et see esimene töötaja on alati ette lükatud, olgu tegu sünnipäevalapse õnnitlemisega või kliendile esinemisega. Või see teine pangu oma keelevaist tööle, kui juba oskab, siis tõlkigu ja vahendagu. Ehk kuidagi juhtub nii, et me arvame, et kui midagi hästi osatakse, ju see siis ka oskajale meeldib ja järelikult ka innustab. Ja siin on viga.

Kui midagi meeldib/sobib mulle, siis see ei pruugi motiveerida teisi. Oled omaette nokitseja, töötegemiseks on vaja vaikset ja rahulikku aega? Või vajad enda kõrvale teisi inimesi kellega arutada ja nõu pidada? Ükskõik kummast kandist oled, võib olla raske mõista, et teised pole minuga sarnased. Tähtsam isegi sellest, kas te teise eripära mõistate on arusaamine, et sobimatu “motiveerimisvahend” võib olla oluliselt tehatahtmist vähendav.

Normid ja traditsioonid võivad olla piiravad. Kuidas teie mõtlete töö tegemisest? Kas see on midagi, mis toimub kesklinnas, klaasist büroos? Või on töö hoopis mingi “objektil” olek? Või on töö see, mille tulemusena tekib lisaväärtus? Meil on mõned harjumused, mis ütlevad kuidas ja kus töötegu peab toimuma. Ja uskuge, nende väärtuse mitteklappimine võib olla väga demotiveeriv. Ettevõtjana pole minul probleemi tööks näpistada aega pühapäevast (no mitte, et m arvaks, see peaks reegel olema:)). Aga katsuge mõnele reglementeeritud argipäevase töörütmiga harjunud inimesele seda mõtet müüa, et tööaeg on paindlik! Samamoodi on mul raske mõista nn”tagumiktunde” ehk tööjuures olemise nõuet. Kas töö kvaliteet peaks üheskoos, ühes ruumis arvutiga töötamisest paranema? Kelle motivatsioon tõuseb?

Enesejuhtimise koolitusel on üks põhiküsimus – mis mul silma särama paneb? Juhina on lisaks eneseteadlikkuse arendamisele (ehk kuidas minuga asjad on) kasulik arendada teistest teadlikkust. Ma innustan küsima, mis neil silma särama paneb? Kuidas see, mida ma teen või otsustan, mõjutab teisi meie organisatsioonis? Ja veel-see nüüd on küll üsna eneseteadlikkusele suunatud küsimus – millal ma kedagi demotiveerisin?

Kapiuksed valla

Avatud Eesti Fondi toel ilmus äsja esseekogumikKapiuksed valla. Arutlusi homo-, bi- ja transseksuaalsusest“. Pealkiri iseenesest on mõneti  ebamugavustunnet tekitav (tulen selle juurde allpool tagasi), isegi eksitav. Kogumik sisaldab muidugi ka LGBT teemasid (lesbi, gei, bi, trans), kuid mitte ainult. Autorite hulgas on Tallinna ja Tartu Ülikooli doktorante, psühholooge, kunstiteadlasi, sotsiolooge, meditsiinispetsialiste ning uurijaid, kes käsitlevad soorolle, seksuaalsust, ühiskondlikku sallivust,  jms. nii ajaloolises kui tänapäevakontekstis. Rohketele allikatele tuginevad hästi läbitöötatud tekstid on sisutihedad, samas lihtsad ja põnevad lugeda. Ning kindlasti panevad mõtlema inimeseksolemise peale laiuti ja sügavuti.

Ebamugavustundest ka. Raamatu pealkirja lugedes meenus mulle, kui ebamugav oli vaadata üheksakümnendatel aastatel telereklaame, mis promosid hügieenisidemeid ja tampoone. Sellistest asjadest ometigi ei räägita avalikult! Vähemalt mitte nõukogudemaal. Lapsed ju näevad! Mäletan, et isegi ajalehtedes oli nördinud lugejate arvamusavaldusi sellise rõveduse teleekraanidele lubamise teemadel.

Hügieenisidemed tulid siiski kapist välja. Ja oh imet – ühiskond kestab edasi! See annab põhjust loota, et ehk vaibuvad ajapikku kired ka seksuaalse orientatsiooni ümber ning me saame tegeleda teemadega, mis ON ühiskonnale olulised.

Peksad ametnikku – headust ei saa

Poliitiline korrektsus hakkab tasapisi – ehkki mõningaste tagasilöökidega – imbuma ka meie kultuuriruumi. Sõna “neeger” võib kuulda veel vaid Matvere ja Tätte lauludes, homoseksuaalide kapsaaeda lendavad järjest väiksemad kivid ning üldiselt ollakse nõus, et naine võib võrdselt mehega karjääri teha (muidugi vaid siis, kui tal samal ajal ikka lapsed kasitud ja kodu korras on).

Siiski on olemas grupp inimesi, kellele ei laiene tolerantsus ja sallivus. Paariad, keda võib meedias ja igapäevavestlustes vabalt peksta ja mõnitada ning sellise käitumisega endale au ja kuulsustki koguda. Ärapanemise teeb eriti mõnusaks asjaolu, et need inimesed ei saa enda kaitseks midagi teha. Jutt käib ametnikest.

Tänases Postimehes on Jelena Skulskaja arvamuslugu “Petsid naist – kindlustust ei saa“. Tsiteerin: “Kabinettides istub sadu ja tuhandeid ametnikke. Nad on hirmsasti hõivatud. Neil on äärmiselt vähe aega. Nad tegelevad kohutavalt tähtsate asjadega. Neil pole teiega asja. Te segate neid. Te segate neid tegelemast mõttetu ja mitte kellelegi vajaliku robotitööga. Te teete kõike valesti. Te ei oska midagi. Te olete kaitsetu ja õigusteta”. Jätka lugemist

Stagnatsiooni tunnused

89% täiskasvanud inimestest happy facetunnistavad, et ühel või teisel moel peaksid nad ennast veel arendama.

Mida nad selleks ette võtnud on?

  • 45,5% – mitte midagi
  • 23,6% on mõtelnud, et peaks midagi ette võtma
  • 18,2% on rääkinud sõbrale või kolleegile, et peaks mõtlema millegi ette võtmise peale
  • 12,7%  loevad kirjandust, käivad seminaridel ja koolitustel, võtavad ette uusi väljakutsuvaid projekte ja teevad ka tegelikult kõike seda, mis arendab.

Neid protsente ei maksa puhta kullana võtta. Küll on aga tõsi see, et vaatamata meid ümbritsevale elukestva õppe ja isiksusliku kasvu propageerimisele, ei jõua paljud inimesed headest kavatsustest kaugemale, kui asi puudutab enesearengut. Sama kehtib ka organisatsioonide puhul. Head organisatsioonid üritavad igati suurendada töötajate rahulolu. Kuid kui juht vaatab oma firma viimase töörahulolu-küsitluse kõrgeid tulemusprotsente, siis selle asemel, et rahulolevalt noogutada, võiks ta eneselt hoopis murelikult küsida, kas selline tulemus ei viita pigem stagnatsioonile? Jätka lugemist

Maaelu tööjõu-uuring lööb laineid

väike lehmTäna käsisin Põllumajandusministeeriumis esitlemas tehtud uuringut tööjõuvajadusest põllumajandus-, toidu- ja metsandussektoris, millele viitasin juba varem. Uuringut tutvustava pressiteate juurest ministeeriumi kodulehel leiab lingi nüüd ka ka aruandele endale. (Hoiatan, et see on mahukas ja avaneb aeglaselt).

Tänastes Maalehe ja E24 äriuudistes on aga tulemuste (ajakirjanike poolt mõneti küll vildakaks nuditud) lühikokkuvõte juba pälvinud palju vihaseid kommentaare. Õnneks mitte küll töö teostajate suunas, vaid nende aadressil, kes maaelu “hukka on ajanud”. Jätka lugemist

Heal lapsel mitu nime

NIK_5609Viimases ÄP Juhtimises tutvustatakse mentorluse rubriigis selfcoachingu meetodit.

Artiklist jääb mulje, et tegemist on millegi väga uue ja erilisega. Tõsi, selfcoaching on siinmail tõesti uus sõna. Küll aga pole seda lähenemisviis, mida uues pakendis meile tutvustatakse. Tõesti, vahel on ka selle tuntud ja oma vajalikkust juba ammu tõestanud meetodi nimi Eesti ajakirjanikes tekitanud võõristust. Võib olla teeb uus nimi selle siis mõnede jaoks söödavamaks.  Jutt käib kovisioonist  :)

Jätka lugemist

Maaelu nukker tulevik

heinapallPikk vaheaeg mu postitustes ei ole tingitud mitte suvepuhkusest, vaid pingsast tööst. Nimelt analüüsisin laekunud andmeid ja koostasin lõppraportit mahukale uuringule tööjõust põllumajanduse-, metsanduse ja toiduainetööstuse sektorites. Uuringu tulemusi presenteerin 31. augustil Põllumajandusministeeriumis ja pärast seda läheb 200-leheküljeline aruanne üles ka ministeeriumi kodulehele. Statistikarägastikust avanev pilt on aga üsna kurb.

Jätka lugemist

Ühiskonna valvekoerast on saanud jahipeni

IMG_3332Täna tassis postiljon valget paberit minu postkasti. Ajakirjanikud protesteerivad Langi allikakaitse seaduseelnõu vastu sel moel, et jätsid ajalehtedes ühe lehekülje tühjaks. Pole seda seaduseelnõu lugenud, ei oma mingit seisukohta ja ei vaidlusta seetõttu ka ajakirjanike pahameelt. Küll aga olen pahane viisi üle, kuidas meie ajakirjandus oma õiguste eest seisab.
Meie neljas võim, ajakirjandus, teeb kõike seda, mida võimud ikka teevad. On parasjagu enesekeskne, ülbe ja erapoolik. Kasutab kõiki oma käsutuses olevaid vahendeid, et oma tahtmist saada. Ja heidab teistele ette, kui need sama teevad. Protestiaktsiooniks piisas suuremate lehtede toimetajate omavahelisest kiirkokkuleppest. Minu, lugeja käest, kes lehte tellib (ja kelle jaoks seda vist tehakse, või kuidas?), ei küsinud keegi ja isegi vabandust pole palutud selle valge paberi eest.
Jätka lugemist

Suhtlemine on manipulatsioon.

Selle väitega algas üks loeng täiskasvanute koolitajate kursusel. Ajas vihale küll. Ei aidanud ka lektori selgitused, et sõna manipulatsioon on kehva kõlaga meie keeleruumis ja tegelikult peaksime seda käsitlema kui vastastikust mõju. Koolitaja näidegi oli lihtne – üks tahab elevil olles teisele, kes sellest huvitatud pole, oma huvitavast juhtumist rääkida. Ja justkui manipuleerib siis tolle teise, tahtmatuga, et see ikka juttu kuulaks. Mulle tundus see näide pigem mõjutamise katsena, ehk pikas perspektiivis uurides oleks leidnud mõne manipulatiivse lähenemise elemendi kaa. Igal juhul olin ehmunud. Ehmunud sellest, et manipulatsiooni nii üks-ühele suhtlemiseks määratletakse ja kogu suhtlusprotsessile nii kitsas pealkiri pannakse. Mulle omaselt katsusin lektorile kärbest pähe panna, et ehk oleks mõistlik siiski rääkida vastasmõjust, kuid näis, et minu mõju talle oli sootuks väike, manipulatsoonist rääkimata:) Jätka lugemist

Helesinisest mullist ja mõjutamisest

vabadust rottidele!

vabadust rottidele!

Tänase Tartu Postimehe arvamusküljel on avaldatud Karin Bachmanni – maastikuarhitekti – itk loomaõiguste teemal. Minul – zootehnikul ja mõjutamisoskuste treeneril – ajas igatahes hinge täis.

Mis oli artikli eesmärk? Hirmutada, südametunnistusele koputada, autori enda sõnul “juurdlema panna” selle üle, miks mina, inimene, olen parem pooliku sabaga kõutsist või “kodutu vanamehe paklas kriimust koerast?” Ja-jah, see on ikka mõtlemisaine küll. Ma juba tükk aega murran pead, kas ja miks olen ma parem köögis laiaks litsutud prussakast või hiirelõksu püütud süütust armsast suurte silmadega närilisest (lõksu panin ma muidugi ise üles – st käskisin mehel panna). Jätka lugemist