Õppimisest, motivatsioonist ja motiveerimisest.

Õpime iga päev midagi, seda endale teadvustamata. Meie varasem õppimiskogemus ütleb pigem, et see on midagi sellist, mida koolipingis tehakse. Õppimiseks on vaja klassiruumi ja õpetajat, õppimist mõõdetakse hindega. Siinkohal teeme oma mõttekäigus esimese vea. Tegelikult oleme pidanud kõik palju erinevaid asju õppima formaalse keskkonna ja koolisüsteemita. Õppimine on pigem kohanemine, mille tulemusena omandatakse uusi teadmisi või oskusi. Nii võib öelda, et õpime kogu aeg – käsitsema uut nutitelefoni, e-pileteid või avama toidupakendeid. Mida rohkem maailm muutub, seda kiiremat õppimist (kohanemist) me vajame. Ja siit tuleb esimene vajadus või ka motivatsioon õppida. Meie ümber on kõik muutumises, nii elu- kui ka töökeskkonnas. Jätka lugemist

Kuidas demotiveerida motiveeritut.

Miskit on pealkirjas viltu, kas pole? Aga just motivatsiooni vähendamisest tahangi kirjutada. Sest seda teevad juhid organisatsioonis sageli tahtmatult või noh, mis seal salata, enamasti on eesmärgiks olnud hoopis head kavatsused. Aga välja kukub sootuks teisiti kui oodata võib.

Tulemustasu võib olla korralik motivastioonikustuti. Kui koolitusel motivatsiooniteemat puudutada, siis ei ole juhti, kes ei teaks, et tasu mõju motivatsioonile on lühiajaline. Kõik teavad ja on nõus. Kuid kõigele sellele teadmisele vaatamata pole paljudes organisatsioonides probleemi väljatöötada bonussüsteem, mis loeb kokku paljudest väikestest detailisest koosneva tulemuse. Kogu häda seisneb aga selles, et tegu pole liinitööga, isegi mitte müügitööga ning tulemuse saavutamine ei sõltu ainult töötaja tegemistest vaid suurel hulgal keskkonna mõjust. Et tegemist on loova tööga ja et sel viisil pole veel kellelgi õnnestunud tulemustasu saada, näib olevat ainult töötajate mure.

Väga head oskused ei tähenda, et need ka silma särama panevad. Mõni inimene on suurepärane kõneleja, tal tuleb see hästi välja. Teine on hea “keelekõrvaga” ta suudab kergusega tabada (võõr)keele olemust ja nüannsse. Kujutage nüüd ette, et see esimene töötaja on alati ette lükatud, olgu tegu sünnipäevalapse õnnitlemisega või kliendile esinemisega. Või see teine pangu oma keelevaist tööle, kui juba oskab, siis tõlkigu ja vahendagu. Ehk kuidagi juhtub nii, et me arvame, et kui midagi hästi osatakse, ju see siis ka oskajale meeldib ja järelikult ka innustab. Ja siin on viga.

Kui midagi meeldib/sobib mulle, siis see ei pruugi motiveerida teisi. Oled omaette nokitseja, töötegemiseks on vaja vaikset ja rahulikku aega? Või vajad enda kõrvale teisi inimesi kellega arutada ja nõu pidada? Ükskõik kummast kandist oled, võib olla raske mõista, et teised pole minuga sarnased. Tähtsam isegi sellest, kas te teise eripära mõistate on arusaamine, et sobimatu “motiveerimisvahend” võib olla oluliselt tehatahtmist vähendav.

Normid ja traditsioonid võivad olla piiravad. Kuidas teie mõtlete töö tegemisest? Kas see on midagi, mis toimub kesklinnas, klaasist büroos? Või on töö hoopis mingi “objektil” olek? Või on töö see, mille tulemusena tekib lisaväärtus? Meil on mõned harjumused, mis ütlevad kuidas ja kus töötegu peab toimuma. Ja uskuge, nende väärtuse mitteklappimine võib olla väga demotiveeriv. Ettevõtjana pole minul probleemi tööks näpistada aega pühapäevast (no mitte, et m arvaks, see peaks reegel olema:)). Aga katsuge mõnele reglementeeritud argipäevase töörütmiga harjunud inimesele seda mõtet müüa, et tööaeg on paindlik! Samamoodi on mul raske mõista nn”tagumiktunde” ehk tööjuures olemise nõuet. Kas töö kvaliteet peaks üheskoos, ühes ruumis arvutiga töötamisest paranema? Kelle motivatsioon tõuseb?

Enesejuhtimise koolitusel on üks põhiküsimus – mis mul silma särama paneb? Juhina on lisaks eneseteadlikkuse arendamisele (ehk kuidas minuga asjad on) kasulik arendada teistest teadlikkust. Ma innustan küsima, mis neil silma särama paneb? Kuidas see, mida ma teen või otsustan, mõjutab teisi meie organisatsioonis? Ja veel-see nüüd on küll üsna eneseteadlikkusele suunatud küsimus – millal ma kedagi demotiveerisin?

Pisut vanarahvatarkust hangetel osalemiseks.

1. märts tõi paljudele koolitajatele ja konsultantidele tõe hetke. Nimelt selleks päevaks tuli esitada taotlus Riigikantselei struktuuritoetustele. Nagu ka eelmistel aastatel, oli sel päeval meile tuua nii rõõmustavaid (võimalikke) koostööotsuseid kui ka äraütlevaid vastuseid. Statistikasse laskumata oli saabunud pakkumiskutsete hulk arvestatav. Pakkumuste koostamisse pandud aeg ja energia samuti. Et minus tellija valikute tagamaad vastakaid tundeid tekitasid, siis juurdlesin üksjagu selle kallal, et mis sellest kõigest siis nüüd õppima peaks ja võiks. Kuni jõudsin selleni, et pole siin ilmas miskit seni läbielamatut:) Ja abi ning nõu (või sootuks lohutus;)) võib olla juba ennemuiste mõnesse rahvatarkusesse kirja pandud. Jagan neid teiegagi. Olgu veel öeldud, et kõiki neid vanasõnu võiks lugeda nii koolitaja kui tellija perspektiivist.

  • julge pealehakkamine on pool võitu
  • julge hundi rind on rasvane
  • igaüks on oma õnne sepp
  • talvel tee saani, suvel vankrit
  • tasa sõuad, kaugele jõuad
  • suur tükk ajab suu lõhki
  • enne töö siis palk
  • tänaseid toimetusi, ära viska homse varna
  • kordamine on tarkuse ema
  • inimene õpib eluea, targemaks ei saa ilmaski
  • aru ei mõõdeta habeme järgi
  • põrsast kotis ei osteta
  • parem varblane peos, kui tuvi katusel
  • mis odav see mäda, mis kallis, see kaunis
  • kõik ei ole kuld mis hiilgab
  • üheksa korda mõõda, üks kord lõika
  • ära pane pada tulele, kui kala veel meres
  • hakatus on raske, keskpaik kerge, lõpetus ladus

ja päris lõpetuseks  – ära hõiska enne õhtut….

ja….  kes pärast naerab, naerab paremini:)

In the middle of nowhere next to nothing ehk üks huvitav koolituskoht Avinurmes

Ma loodan, et avinurmelased ei pahanda, et nende elukohta pealkirjas niimoodi nimetan:) Ja tegelikult ei tahtnudki ma üldse sellest rääkida kui kaugel keskustest Avinurme asub. Hoopis rohkem insipreeris mind kirjutama omamoodi olemise-ostmise-koolitamise koht Avinurme Puiduaida näol.

Selle peaaegu_üdini_puust_maja esimesel korrusel on õdus kohvikunurk koos poega, kust saab igasuguseid toredaid kodutarbeid laastukorvist kuni uksekoputini. Muuhulgas pakutakse kohvikus ka omatehtud leiba ja korralikku kõhutäit. Alumisel korrusel on kaks kõrvuti olevat väiksemat ruumi (puidutuba ja leivatuba), mida saab edukalt nõupidamiste tarvis kasutada.

Suur saal teisel korrusel on mõnusa sisseseadega, puidust loomulikult;) Aga traditsioonilise puidu kõrval on majja koolitusele tulnud külaliste mugavuse loomiseks kasutada kõik kaasaegsed tehnilised vahendid. Veelgi nauditavamaks muudab koolitusruumi see, et miski kaasaegne ei turrita silma, vaid on oskuslikult sisekujundaja poolt peidetud, samas käe-jala ulatuses.

Kui kogu maja kujunduses on  kasutatud traditsioonilist puitu, siis üks asi on kindlasti ebatraditsiooniline – nimelt kohvipaus. Või kuidas te vaatate lauale serveeritud kolme sorti koduleivale erinevate maitsevõidega?

Kui Puiduaidale mõned arendamise soovitused anda, siis ehk võiks mõelda tulevikus ka sellele, kuhu kaugemalt tulnud saaks öömajale jääda. Sest nii mõnus koht koolitamiseks vajaks seda küll kindlasti:)

Foto www.strauss.eeFoto www.strauss.ee

Ole selline nagu tahad! 7 päevaga!

muudaomaelu[1]Mõni päev tagasi “kargas” mulle silma raamatuletil raamat nimega “Muuda oma elu 7 päevaga”        Paul McKenna sulest. Kuna sedalaadi “ninnakargajatega” on alati üks otsus – tuleb ta koju viia;) siis leidis see raamat ka tee minu öökapile. Peale põgusamat sirvimist oli esimene mulje intrigeeriv, sest ei väsi autor toonitamast, et kõik hakkab peale selle raamatu käes hoidmist muutuma….

Jätka lugemist

Aeg käia ülikoolis – suveülikoolis.

Kirjutasin hiljaaegu Eesti Ekspressi koolituslisas takistustest, mis võivad ette tulla täiskasvanul, kes mõttes õppima asumise plaane keerutab. Sellest, kuidas neist üle saada võid ju ikka veebiväljaandest lugeda:) Praegu tahtsin jagada hoopis suveülikoolis õppimise kogemust. Nimel võtsin osa hiljaaegu Tartu Ülikooli täienduskoolituskeskuse poolt korraldatud kursusest. Need, kes ülikooli loengus istunud, mäletavad ehk seda “puitunud” tunnet, mis pikk ja mõnikord ka igav loeng ühes kehaosas tekitas. Ma ei tea, mis seoseid sõna ülikool sinu peas tekitab, minu peas käisid sõnad suvi ja ülikool kokku kehvasti:) Kuid tegelikult oli asi enam kui põnev. Ei mingit hiiglaslikku auditooriumit vaid hoopis pisike õdus koolitusruum, professionaalne treener, personaalne kontakt ja praktilised harjutused. Ehk mis ma selle jutuga siis öelda tahan? Seda, et paljuski väljakujunenud arusaamad võivad olla savijalgadel ja tegelikkus on palju intrigeerivam. Ainult, et kui oma väljakujunenud arvamustest kinni oleme, ei pruugi me sellest iial osa saada. Ehk siis ka suvel saab õppida ja seda nii, et tunned mõnu:) Pealegi on valik lai - mitmeid kümneid kursusi suve jooksul pakub nii akadeemilisemat kui “pehmemat” võimalust areneda. Ahjaa…et õppimismõnu ja kogemus oleks garanteeritud, uuri, kes viib kursust läbi;)

3 X 5 ei ole 15

Nii mõnigi teist ehk nüüd mõtleb, et ju on mõni laps või lapselaps taas lisandunud ja need numbrid näitavad miskit isevärki seost. Ette ruttavalt, esimene mõte on külm ja teine soe :) Tegelikult on nii, et need kolm viit on kutsed. Praegu kehtiva korra järgi kõrgeimat taset näitavad kutsed. Ja üsna hiljaaegu kaitses Kristel andragoogi V kutsetaset kutseeksami komisjoni ees. Kes oma eksamijärgset aega mäletab, mäletab ehk ka seda segast tunnet, niikaua kui tulemus veel täpselt teada polnud. Nüüd sai see pisut närve kõditav periood läbi ja Kristel on ametlikult saanud kinnituse, et talle on V andragoogi tase kinnitatud. See kutse on tal V seas kolmas, lisaks personalijuhi ja suhtlemistreeneri omale. Igati väärikas komplekt, seda enam, et igaüks eraldi võetuna näitab rikkalikku kogemust ja suurepärast teadmiste, oskuste pagasit.

Soojad õnnitlused ja edu täiskasvanukoolituse maastiku kujundamisel!

Ärevus videotreeningul,vastupanu ja kovisioon.

Meie andragoogikakursuse lõputööd.spirit

Kristel on oma lõputööd, milleks oli uuring videotagasiside kasutamisega kaasnevast ärevusest, selles blogis juba tutvustanud („Appi, mind filmitakse!“).

Kadri lõputöö kandis pealkirja: „Kovisioon. Olemus ja rakendamise võimalusi“. Selle raames tutvustatakse kovisioonigruppe, mis on üheks alternatiivseks töötajate arengut toetavaks meetodiks ja viimastel aastatel Eestis mitmel pool edukalt rakendamist leidnud. Töö annab ülevaate selle meetodi teoreetilistest lähtekohtadest ning maailmapraktikast ning soovitusi kovisioonigruppide käivitamiseks ning tööshoidmiseks. Seda kõike illustreerivad katked intervjuudest inimestega, kellel endil on kogemused kovisioonigruppide töös osalemisest.

Mari-Liisi lõputöö käsitles vastupanu temaatikat ja seda, kuidas koolitajad vastupanu koolitusprotsessi käigus tajuvad. Ka see töö lõpeb soovitustega - kogenud koolitajad annavad nõu, kuidas vastupanu juhtida, mida teha ja mida mitte teha. Ja mis peamine – mida teha iseendaga, sest vaatamata kogemusele, teadmistele ja oskustele on vastupanu situatsioon tajutav ikka pinget tekitavana.

Kui keegi meie blogi lugejatest sooviks lõputöödega tutvuda, siis võtke meiega ühendust ja andke oma aadress – meelsasti jagame oma teadmisi teiega.

Ideed, mis väärivad jagamist – TEDxTartu

Oli väga erakordne kogemus osaleda tedx tartumöödunud laupäeval toimunud TEDxTartu konverentsil. Omapärane oli juba see, et konverentsil osalemiseks ei piisanud valmisolekust maksta osavõtutasu. Eelnevalt tuli kandideerida osalejaks, põhjendades oma soovi ja tutvustades iseennast. Kuuldavasti valiti 100 õnnelikku välja 200 kandidaadi seast. Kõik meie koolitajad, kes asja vastu huvi tundsid – Kristel, Kadri ja Mari-Liis – pääsesid konverentsile. Jätka lugemist

Suhtlemine on manipulatsioon.

Selle väitega algas üks loeng täiskasvanute koolitajate kursusel. Ajas vihale küll. Ei aidanud ka lektori selgitused, et sõna manipulatsioon on kehva kõlaga meie keeleruumis ja tegelikult peaksime seda käsitlema kui vastastikust mõju. Koolitaja näidegi oli lihtne – üks tahab elevil olles teisele, kes sellest huvitatud pole, oma huvitavast juhtumist rääkida. Ja justkui manipuleerib siis tolle teise, tahtmatuga, et see ikka juttu kuulaks. Mulle tundus see näide pigem mõjutamise katsena, ehk pikas perspektiivis uurides oleks leidnud mõne manipulatiivse lähenemise elemendi kaa. Igal juhul olin ehmunud. Ehmunud sellest, et manipulatsiooni nii üks-ühele suhtlemiseks määratletakse ja kogu suhtlusprotsessile nii kitsas pealkiri pannakse. Mulle omaselt katsusin lektorile kärbest pähe panna, et ehk oleks mõistlik siiski rääkida vastasmõjust, kuid näis, et minu mõju talle oli sootuks väike, manipulatsoonist rääkimata:) Jätka lugemist