Mida nad minust küll arvavad?

Olen kirjutamas peatükki tagasisidest uude koolitaja käsiraamatusse, mille sel sügisel annab välja ETKA Andras. Seoses teemaga meenus mulle Asko Seeba aasta-paari eest internetti riputatud vidin enda kohta anonüümse tagasiside kogumiseks. Koolitajale, nagu ükskõik kellele, hea võimalus saada ausat reaktsiooni oma käitumisele ja olemisele

Kui Asko sellest ideest mulle esmakordselt rääkis, olin kahtlev. Mis mõte on anonüümsel tagasisidel? Sõbrad niikuinii moosivad ja mittesõbrad ei viitsi midagi kirjutada. Kui usaldusväärne ja arengut toetav selmoel saadud info on?

Usaldusväärsuse ja arengutoe kohta ei oska ma endiselt midagi arvata – proovige ise! – aga üks on küll selge. Nälg (janu/isu/häda vms) tagasiside järele on tõesti suur.

Natuke statistikat: iga päev on lehel umbes 10000 unikaalset kasutajat, kokku on aja jooksul külastanud seda 1.4 miljonit unikaalset kasutajat. Registreeritud kasutajaid (kellel on seal oma tagasiside leht) on 80 tuhat ja nad on kokku kogunud 600 tuhat tagasisidelausungit.

Naljakas on see, et kõige suurem kasutajaskond sellel lehel on juba möödund aasta septembrist saadik Saudi Arabiast. Polegi need eestlased, kes kõige rohkem muretsevad selle üle, et mida teised meist arvavad!

Kui Une-Mati pole oodatud

Une-Mati on paljude inimeste jaoks igatsetud-oodatud külaline. Mida aga teha, kui ta soovimatul ajal tuleb?

Töötades nüüd personalijuhina firmas, kus töö käib 24/7, uurisin, mida on öövahetuses töötajate jaoks olukorraga toimetulekuks soovitatud.

Inimese organism on evolutsiooniliselt kujunenud magama pimedal ajal ja olema ergas päevavalguses. Sügavalt sissejuurdunud rütme on raske muuta ning unisus vaevab öövahetuses töötajaid vahel ka siis, kui inimene on tegelikult hästi välja puhanud. Uuringud näitavad, et just välja puhkamine on paljude öötööliste jaoks keeruline. Jätka lugemist

Sotsiaalne kapital ei võrdu Facebooki sõprade arvuga

Kolmapäeval said fotostuudios kokku mõned Tartu personalijuhid (pildil). Tõdesin taas, kui hea on näha inimesi näost-näkku, mitte suhelda vaid virtuaalselt. Paar koosveedetud tundi andis rohkem huvitavat infot ja palju mõnusama emotsionaalse laengu, kui päevadepikkune e-kirjutamine ja FB-s ning Linkedinis klikkimine.

Saadud emotsioonist inspireerituna hakkasin uurima, mida on viimasel ajal sotsiaalse kapitali kohta uuritud-kirjutatud ja leidsin midagi põnevat. Jätka lugemist

Arendada inimesi? Või hoopis protsesse?

Telefonikõne: “Kuule, su kuluaruanne on vanal vormil. Ma meilisin eelmisel kuul uue vormi, kasuta seda!”

Appikene, mina küll pole seda saanud! Või sain? Midagi vist ikka oli jah…

Vaid pool tundi ajakulu postkasti läbisorteerimiseks ja õnnetu kiri koos vormiga ongi kustutatud kirjade kaustast üles leitud. Kopeerin selle oma arvutisse, püüdes kramplikult meeles pidada, kuhu, sest “kui sa paned midagi arvuti mällu, jäta see endale meelde”. Loodan, et mul on järgmisel kuul mälujälg, millisele vormile aruanne teha ja kust seda leida…

W.Edwards Deming, tuntud kvaliteediguru ütleb, et vähemalt 90% tööprobleemidest ei saa alguse mitte töötajate ebakompetentsusest vaid viletsatest protseduuridest ja protsessidest. Samas tegelevad juhid jätkuvalt pigem töötajate, kui protsesside ja süsteemide arendamisega. Miks? Jätka lugemist

Pane arendustegevused süsteemi

Arendustegevused organisatsioonis võrdsustatakse sageli koolitamisega. Unustatakse või ignoreeritakse hulgaliselt teisi arendusmeetodeid, kuid mitte sellest ei taha ma praegu rääkida. Vaid sellest, mis toimub (või peaks toimuma) enne ja pärast koolitamist/arendustegevuse toimumist.

Arendustegevused nõuavad ressurssi – raha, aega, inimeste energiat. Selleks, et ressurssi säästlikult ja samas tulemuslikult kasutada, tuleks vaadata Suurt Pilti – arendussüsteemi tervikuna.

Efektiivses arendusorganisatsioonis moodustavad inimeste arendamisega seotud tegevused terviku, millel on 8 alasüsteemi: Jätka lugemist

Arenguvestluste “reanimeerimine”

“Siin näete arenguvestlusel viibivat töötajat. Raske öelda, kas tegemist on juhi või tema alluvaga, sest sarnast pilti võib näha mõlemal pool lauda. Halvimal juhul samaaegselt.”

Nii juhatasime sisse meie ettekande täna toimunud Pärnu Konverentside Juhtimiskoolitusel. Valisime arenguvestluste teema, sest sellest mõjusast ja motiveerivast arendusvahendist on paljudes organisatsioonides kujunenud formaalne, tüütu protseduur, mille eesmärki ei mõista ei juhid ega töötajad.

Ettekande slaidid leiate huvi korral siit, kuid et tegemist on peamiselt pildimaterjaliga, ütlen selgituseks ka mõned sõnad.

Enne, kui asuda arenguvestlusi taaselustama, tuleb aru saada, mis põhjus(t)el asi käest ära läks. Põhjused võivad olla näiteks järgmised: Jätka lugemist

Ajusõbralikud loengud

Loeng on koolitusmeetod, mis paljude jaoks seostub igavusega – tülpinud auditoorium talub vaikides sama tülpinud lektori üksluist monoloogi teemal, mis ei huvita kedagi. Halvimal juhul loeb lektor ette oma konspekti, paremal juhul seinale näidatavaid slaide. Tuleb tuttav ette?

Küsimusele, miks ikkagi domineerib “tavaline” loeng kui koolitusvorm, vastas Larissa Jõgi TLÜ Andragoogika õppetooli dotsent nii:  “See on harituse, ettevalmistuse,  kogemuse puudujäägid, mõnede lektorite hoolimatus ÕPPIJA suhtes ja oskamatus mõjustada, kaasata, suhelda “.

Mina omalt poolt lisan, et ükski teine meetod ei varja esineja eesmärgi puudumist nii hästi, kui tavapärane loeng. Kui te koolitajana kasutate  aktiviseerivaid meetodeid ilma selge eesmärgita, siis tõstavad koolitatavad varsti mässu: “miks me seda jama tegema peame!?” Kui te peate eesmärgipäratut loengut, kannatavad kõik vaikides, sest nad on sellega harjunud. Jätka lugemist

Kui eesmärgiks on eesmärkide jagamine (vt. ka videot)

Mida teha, et organisatsiooni 360 töötajat kõik ühtemoodi teaksid ja mõistaksid organisatsiooni väärtusi ning strateegilisi eesmärke? Ja igapäevatöös tegutseksid vastavalt nendele väärtustele ja eesmärkidele?

Sellise ülesande püstitas meile Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet (PRIA).

Juhina ja konsultandina olen hästi tuttav tüüpolukorraga, kus:

a) juhid ja/või töögrupp on maha saanud suurepärase strateegiadokumendiga, mis väga selgelt paneb paika arengusuunad, eesmärgid ja ootused töötajatele;

b) töötajad – kui nad üldse teavad sellise dokumendi olemasolust – ei ole seda lugenud. Või kui on, ei lase ennast häirida, sest: “mind see ei puuduta, mina teen lihtsalt oma igapäevatööd”. Jätka lugemist

Haridussüsteemist ja parun Münchhausenist

Meie haridussüsteemi paradigma muut(u)mine on olnud jututeemaks juba aastaid. Eranditult kõik selleteemalised artiklid ja vestlussaated, mida olen meedias märganud, jõuavad järeldusele, et muutust on vaja.  Selles on, ime-ime, kõik asjassepuutuvad ebaeestlaslikult ühel meelel. Kuid peale muut(u)misvajaduse kordamise ja üle kordamise pole suurt midagi toimunud.

Huvitav on praegu lugeda 2004. aastal Riigikogus teemaks olnud Eesti haridussüsteemi arengu arutelu, mille eesmärgiks oli “hariduse paradigma otsustav muutmine” (!!!) võrdluses ekspertidelt 2010 aastal kogutud arvamustega Eesti Haridusstrateegia 2020 lähteülesande koostamiseks. Strateegiadokument ise peaks valmima käesoleva aasta  juuliks, aga kas see toob õnne meie õuele? Millal varem on mõni strateegia rakendunud ainult seetõttu, et see välja mõeldi ja kirja pandi…

Haridussüsteemi muutmist oodatakse selles süsteemis tegutsejatelt. Kes peaksid ennast parun Münchhauseni kombel ise tuttipidi soost välja sikutama. Jättes kõrvale loodusseadused, olen selle ettevõtmise suhtes pigem skeptiline. Jätka lugemist

Kapiuksed valla

Avatud Eesti Fondi toel ilmus äsja esseekogumikKapiuksed valla. Arutlusi homo-, bi- ja transseksuaalsusest“. Pealkiri iseenesest on mõneti  ebamugavustunnet tekitav (tulen selle juurde allpool tagasi), isegi eksitav. Kogumik sisaldab muidugi ka LGBT teemasid (lesbi, gei, bi, trans), kuid mitte ainult. Autorite hulgas on Tallinna ja Tartu Ülikooli doktorante, psühholooge, kunstiteadlasi, sotsiolooge, meditsiinispetsialiste ning uurijaid, kes käsitlevad soorolle, seksuaalsust, ühiskondlikku sallivust,  jms. nii ajaloolises kui tänapäevakontekstis. Rohketele allikatele tuginevad hästi läbitöötatud tekstid on sisutihedad, samas lihtsad ja põnevad lugeda. Ning kindlasti panevad mõtlema inimeseksolemise peale laiuti ja sügavuti.

Ebamugavustundest ka. Raamatu pealkirja lugedes meenus mulle, kui ebamugav oli vaadata üheksakümnendatel aastatel telereklaame, mis promosid hügieenisidemeid ja tampoone. Sellistest asjadest ometigi ei räägita avalikult! Vähemalt mitte nõukogudemaal. Lapsed ju näevad! Mäletan, et isegi ajalehtedes oli nördinud lugejate arvamusavaldusi sellise rõveduse teleekraanidele lubamise teemadel.

Hügieenisidemed tulid siiski kapist välja. Ja oh imet – ühiskond kestab edasi! See annab põhjust loota, et ehk vaibuvad ajapikku kired ka seksuaalse orientatsiooni ümber ning me saame tegeleda teemadega, mis ON ühiskonnale olulised.