Pisut vanarahvatarkust hangetel osalemiseks.

1. märts tõi paljudele koolitajatele ja konsultantidele tõe hetke. Nimelt selleks päevaks tuli esitada taotlus Riigikantselei struktuuritoetustele. Nagu ka eelmistel aastatel, oli sel päeval meile tuua nii rõõmustavaid (võimalikke) koostööotsuseid kui ka äraütlevaid vastuseid. Statistikasse laskumata oli saabunud pakkumiskutsete hulk arvestatav. Pakkumuste koostamisse pandud aeg ja energia samuti. Et minus tellija valikute tagamaad vastakaid tundeid tekitasid, siis juurdlesin üksjagu selle kallal, et mis sellest kõigest siis nüüd õppima peaks ja võiks. Kuni jõudsin selleni, et pole siin ilmas miskit seni läbielamatut:) Ja abi ning nõu (või sootuks lohutus;)) võib olla juba ennemuiste mõnesse rahvatarkusesse kirja pandud. Jagan neid teiegagi. Olgu veel öeldud, et kõiki neid vanasõnu võiks lugeda nii koolitaja kui tellija perspektiivist.

  • julge pealehakkamine on pool võitu
  • julge hundi rind on rasvane
  • igaüks on oma õnne sepp
  • talvel tee saani, suvel vankrit
  • tasa sõuad, kaugele jõuad
  • suur tükk ajab suu lõhki
  • enne töö siis palk
  • tänaseid toimetusi, ära viska homse varna
  • kordamine on tarkuse ema
  • inimene õpib eluea, targemaks ei saa ilmaski
  • aru ei mõõdeta habeme järgi
  • põrsast kotis ei osteta
  • parem varblane peos, kui tuvi katusel
  • mis odav see mäda, mis kallis, see kaunis
  • kõik ei ole kuld mis hiilgab
  • üheksa korda mõõda, üks kord lõika
  • ära pane pada tulele, kui kala veel meres
  • hakatus on raske, keskpaik kerge, lõpetus ladus

ja päris lõpetuseks  – ära hõiska enne õhtut….

ja….  kes pärast naerab, naerab paremini:)

Ole selline nagu tahad! 7 päevaga!

muudaomaelu[1]Mõni päev tagasi “kargas” mulle silma raamatuletil raamat nimega “Muuda oma elu 7 päevaga”        Paul McKenna sulest. Kuna sedalaadi “ninnakargajatega” on alati üks otsus – tuleb ta koju viia;) siis leidis see raamat ka tee minu öökapile. Peale põgusamat sirvimist oli esimene mulje intrigeeriv, sest ei väsi autor toonitamast, et kõik hakkab peale selle raamatu käes hoidmist muutuma….

Jätka lugemist

Mäluta inimkond?

Homo ErectusLoen online kommentaare kahele hiljutisele Postimehe artiklile. Katrin Kivimaa “Sallivus sõnades” ja Peeter Hõrak “Miks elavad mehed vähem kui naised?” Esimene artikkel võtab sõna samasooliste kooselu seadustamise kaitseks, teine räägib inimese kui liigi sigimisstrateegiast, mille tõttu meeste keskmine eluiga jääbki naiste omast lühemaks. Neid kahte artiklit ühendab käesolevast ajahetkest sügavam pilguheit inimloomusesse ja nördinud kommentaarid, mis ei tunnista ühtegi muud “tõde”, kui seda, mis kehtib just praegu ja meil. Jätka lugemist

Toolid meie elus

traditsiooniline toolSelle postituse idee sain ma tegelikult Riinalt, kes rääkis, kuidas ta istudes 2,5 tundi mõnes vanas TÜ audikas 15 cm laiuse puupingi peal, saadab mõttes sooje tervitusi oma kontori Martel-toolidele ja Skype Herman Milleri toolidele. Ja et miks oh miks ei mõtle konverentside ja koosolekute korraldajad ometigi sellele, mille peal ja kuidas inimesed istuvad!

Eks neid toolivõrdlusi ole tehtud ja parimad mudelid on kindlasti teada, kuid olgem ausad – on ikka suur vahe, kas ühe tooli eest tuleb välja käia 400 või 10 000 krooni. Kuid ka väikese raha eest võib saada paremat või halvemat.

Siin pildi peal on ilmselt kõikidele koolitajatele, koolitujatele, konverentsi- ja koosolekupidajate vana tuttav – Harilik Klienditool (Sedes civicus vulgaris). Minu ellu kuulub see sama lahutamatult kui kana riisiga (koolitajate sunniviisiline rahvustoit). Jätka lugemist

Lihtne ja keeruline

kivitornEMT-i müügiboksist mööda jalutades jäi mulle kõrva vestluskatke müüja ja kliendi vahel. Otsiti sobivat telefoni lapsele. “See on lihtne mudel” soovitas müüja. Lausekatke jäi mind kummitama. Lihtne mobiiltelefon? Tõepoolest, telefoni kasutamine on lihtne. Vajalikele klahvidele vajutamise õpib ära nii noor kui vana. Aga kas see seade ise on lihtne? Kui paljud teist teavad, kuidas on ehitatud teie taskutelefon ja kuidas see funktsioneerib? Mina küll ei tea. Nii nagu ma ei tea, kuidas töötab minu tolmuimeja, teler või Internet. Ometigi kasutan ma neid igapäevaselt ja see on lihtne. Tolmuimeja tuleb vooluvõrku lülitada ja jalaga paar korda lüüa, siis hakkab see tööle. Teleka käivitamiseks tuleb otsida (see võtab aega) distantspultide hunnikust need kaks õiget ja vajutada kummagi punasele nupule.  Internet on õnnemäng, vahel on, vahel pole ja see on sama kontrollimatu, kui ilmastik. Aga kui võrk on olemas, on edasine juba lihtne. Jätka lugemist

Poripurikad ja mudavihm.

Foto:Marleen Valdmann

Foto:Marleen Valdmann

Alles üleeile nägin autoga sõites huvitavat pilti. Suur lumehang (või peaks ütlema poriglasuuriga hunnik?) tee ääres oli sulanud keskelt veidi õõnsaks. Turritas sõidutee ääres nagu mammutivõhk tuletamas meelde, et jää-aeg on kohe-kohe läbi saamas. Õõnsus oli aga lörtsist ja päikesepaistest saanud kaunistuseks purikad, need rippusid lausa maani. Iga järgmine auto kastis poripurikad üle mudavihmaga.  Istusin foori punase tule taga ja vaatasin seda mängu. Kole, räämas ja mudane tänavaäär tegi mul ilmselgelt meele heaks. Tajusin, kuidas ma igatsen muutust, isegi nii kõvasti, et poripurikad tundusid ilusad, mudavihm suurendas igatsust veelgi. Ja korraga sain aru, et mina enam ei usu sellesse, et inimesed ei taha muudatusi. Tahavad ja kuidas veel! Mõned muudatused on lausa nii oodatud, et iga väiksemgi märk sellest, et see on saabumas, teeb hinge ärevaks. Täna sõitsin uuesti sellest kohast mööda. Poripurikatest polnud enam jälgegi. Muigasin, kõik märgid näitavad, muutus on õige pea käes. 

 Head kevade ametlikku algust!

Suhtlemine on manipulatsioon.

Selle väitega algas üks loeng täiskasvanute koolitajate kursusel. Ajas vihale küll. Ei aidanud ka lektori selgitused, et sõna manipulatsioon on kehva kõlaga meie keeleruumis ja tegelikult peaksime seda käsitlema kui vastastikust mõju. Koolitaja näidegi oli lihtne – üks tahab elevil olles teisele, kes sellest huvitatud pole, oma huvitavast juhtumist rääkida. Ja justkui manipuleerib siis tolle teise, tahtmatuga, et see ikka juttu kuulaks. Mulle tundus see näide pigem mõjutamise katsena, ehk pikas perspektiivis uurides oleks leidnud mõne manipulatiivse lähenemise elemendi kaa. Igal juhul olin ehmunud. Ehmunud sellest, et manipulatsiooni nii üks-ühele suhtlemiseks määratletakse ja kogu suhtlusprotsessile nii kitsas pealkiri pannakse. Mulle omaselt katsusin lektorile kärbest pähe panna, et ehk oleks mõistlik siiski rääkida vastasmõjust, kuid näis, et minu mõju talle oli sootuks väike, manipulatsoonist rääkimata:) Jätka lugemist

Lõpu olulisusest

kurbusReede õhtul saime koos Mari-Liisiga tegelasteks loos, mis mulle taas kord meenutas seda, kui olulised on meie elus lõpetatud asjad. Olgu see lõpp siis õnnelik või mitte.

Olime teel koju äsjalõppenud koolituselt. Grupp oli olnud väga vahva, koolitus igati kordaläinud. Vaatamata tuisule ja lumesajule polnud nähtavus Tallinn-Tartu maanteel hull. Mari-Liis oli roolis ning vähem kui tunni pärast oleksime rõõmsalt kodus olnud. Kenasti enne pimeda saabumist.

Seniajani ei tea, kus me täpselt asusime, kui nägime teeservas lumevallis liikumist. Suur tume kogu. Koer. Lamab külili, kergitab veidi pead. Veidi kaugemal teepeenrast paistab mingi majalobudik.

Sõidame edasi, kuid mõnus meeleolu on kui käega pühitud. Koerad ei pikuta keset talve teeservas. Autolt löögi saanud, see oli sõnadetagi selge. Elus. Piinlev. Jätka lugemist

Padjajutud lõvidega

lõvi

autor Nelly Drell

Aastavahetuse perioodil tuli telerist palju loodusfilme. Näiteks Serengeti lõvide raskest elust kuivaperioodil. Nälginud ja haigete loomade heitlus ellujäämise nimel oli fimis esitatud nii, et vaataja sümpaatia ja kaastunne kuulus jäägitult neile suurtele loomadele.

Oli ka film hüaaniperekonnast, kelle imearmsad kutsikad pääsesid näljasurmast ainult tänu õnnekombel leitud loomaraipele. Ehk olid need teises filmis surnud lõvi jäänused? Või siis film gnuuvasika katsumusterohkest elualgusest, kus loomakesel õnnestus põgeneda murdjate käest. Sellest, et murdja toidupuudusest suri – ja seeläbi hüaanipõngerjad ellu jäid, selles loos juttu ei olnud. Iga film kõneles “peategelase” nimel, tema vajadustest ja kõrvaltegelased olid, noh, lihtsalt toit. Jätka lugemist

Rahustav tegelikkus?

Foto:Toomas & Marit Hinnosaar

Foto:Toomas & Marit Hinnosaar

Nägin ühel öösel unes, et kogu Tartu linn oli Lõunakeskus. St viimane oli laienenud nii, et kõik linna asutused, linnavalitus kaasa arvatud, oli otsustanud rentida boksi Lõunakeskuse ühes osas. Kogu kaubanduskeskus oli nii suureks paisunud, et juba moodustati tänavad. Aga mitte lihtsalt tänava nimedega, vaid nagu New Yorkis – ühte pidi tänavad, teistpidi avenüüd. Ja numbrid ikka sadades bokside küljes. See oli minu unenäo ilusam osa. Jätka lugemist