Mida nad minust küll arvavad?

Olen kirjutamas peatükki tagasisidest uude koolitaja käsiraamatusse, mille sel sügisel annab välja ETKA Andras. Seoses teemaga meenus mulle Asko Seeba aasta-paari eest internetti riputatud vidin enda kohta anonüümse tagasiside kogumiseks. Koolitajale, nagu ükskõik kellele, hea võimalus saada ausat reaktsiooni oma käitumisele ja olemisele

Kui Asko sellest ideest mulle esmakordselt rääkis, olin kahtlev. Mis mõte on anonüümsel tagasisidel? Sõbrad niikuinii moosivad ja mittesõbrad ei viitsi midagi kirjutada. Kui usaldusväärne ja arengut toetav selmoel saadud info on?

Usaldusväärsuse ja arengutoe kohta ei oska ma endiselt midagi arvata – proovige ise! – aga üks on küll selge. Nälg (janu/isu/häda vms) tagasiside järele on tõesti suur.

Natuke statistikat: iga päev on lehel umbes 10000 unikaalset kasutajat, kokku on aja jooksul külastanud seda 1.4 miljonit unikaalset kasutajat. Registreeritud kasutajaid (kellel on seal oma tagasiside leht) on 80 tuhat ja nad on kokku kogunud 600 tuhat tagasisidelausungit.

Naljakas on see, et kõige suurem kasutajaskond sellel lehel on juba möödund aasta septembrist saadik Saudi Arabiast. Polegi need eestlased, kes kõige rohkem muretsevad selle üle, et mida teised meist arvavad!

Suhtlemistreener soovitab:Mark Goulston, “Lihtsalt kuula! Inimesteni jõudmise teekond”.

Pean ütlema, et asusin Mark Goulstoni raamatut lugema ettevaatusega, sest üsna palju on ilmunud nn praktilisi, suhtlemisoskusi parandama ja konflikte lahendama õpetavaid raamatuid, mis kas oma näidete või konteksti elukauguse või ka ülemäärase lihtsustatuse tõttu ei tekita seoseid või ei mõju mõnel muul põhjusel väga veenvalt.

Aga kohe alguses sain aru, et autorit ja tema seisukohti võib võtta tõsiselt – ja seda nii rikkalike praktiliste kogemuste tõttu, mis on tal psühhiaatri ning ärinõustajana praktiseerimisest, kui ka tema erialast tuleneva oskuse tõttu praktikas kasutatavate suhtlemisvõtete asjakohasust selgitada tuginedes mitte ainult inimese psühholoogial, vaid ka  anatoomial ja füsioloogial. Jätka lugemist

Kui Une-Mati pole oodatud

Une-Mati on paljude inimeste jaoks igatsetud-oodatud külaline. Mida aga teha, kui ta soovimatul ajal tuleb?

Töötades nüüd personalijuhina firmas, kus töö käib 24/7, uurisin, mida on öövahetuses töötajate jaoks olukorraga toimetulekuks soovitatud.

Inimese organism on evolutsiooniliselt kujunenud magama pimedal ajal ja olema ergas päevavalguses. Sügavalt sissejuurdunud rütme on raske muuta ning unisus vaevab öövahetuses töötajaid vahel ka siis, kui inimene on tegelikult hästi välja puhanud. Uuringud näitavad, et just välja puhkamine on paljude öötööliste jaoks keeruline. Jätka lugemist

Õppima asujat aitab nõustaja

Sellise pealkirjaga artikkel ilmus minult 26.mai EE Koolilehes. Kuna õppima asumise teema on paljude jaoks taas päevakorras, siis avaldan loo ka siin, meie blogis.  Kui loo lugemise järgselt tekib tunne, et ka endal oleks vaja andragoogi konsultatsiooni, siis võtke julgesti meiega ühendust! Jätka lugemist

Sotsiaalne kapital ei võrdu Facebooki sõprade arvuga

Kolmapäeval said fotostuudios kokku mõned Tartu personalijuhid (pildil). Tõdesin taas, kui hea on näha inimesi näost-näkku, mitte suhelda vaid virtuaalselt. Paar koosveedetud tundi andis rohkem huvitavat infot ja palju mõnusama emotsionaalse laengu, kui päevadepikkune e-kirjutamine ja FB-s ning Linkedinis klikkimine.

Saadud emotsioonist inspireerituna hakkasin uurima, mida on viimasel ajal sotsiaalse kapitali kohta uuritud-kirjutatud ja leidsin midagi põnevat. Jätka lugemist

Arendada inimesi? Või hoopis protsesse?

Telefonikõne: “Kuule, su kuluaruanne on vanal vormil. Ma meilisin eelmisel kuul uue vormi, kasuta seda!”

Appikene, mina küll pole seda saanud! Või sain? Midagi vist ikka oli jah…

Vaid pool tundi ajakulu postkasti läbisorteerimiseks ja õnnetu kiri koos vormiga ongi kustutatud kirjade kaustast üles leitud. Kopeerin selle oma arvutisse, püüdes kramplikult meeles pidada, kuhu, sest “kui sa paned midagi arvuti mällu, jäta see endale meelde”. Loodan, et mul on järgmisel kuul mälujälg, millisele vormile aruanne teha ja kust seda leida…

W.Edwards Deming, tuntud kvaliteediguru ütleb, et vähemalt 90% tööprobleemidest ei saa alguse mitte töötajate ebakompetentsusest vaid viletsatest protseduuridest ja protsessidest. Samas tegelevad juhid jätkuvalt pigem töötajate, kui protsesside ja süsteemide arendamisega. Miks? Jätka lugemist

Abiks ajajuhtijale

Mitte et ma peaksin aja juhtimist võimalikuks… Küll aga oma ajakasutuse paremat korraldamist. Selleks oleks alustuseks oluline teada, kuidas te oma aega üldse kasutate?

Inimesele, kes suurema osa oma tööpäevast arvutiga veedab, soovitan ajakasutuse jälgijaks Manictime rakendust. Näib, et hetkel saadaolevatest on see lihtsaim ja samas tõhusaim tasuta allalaaditav jälgimisprogramm.

Manictime tiksub vaikselt  teie arvutis, koormamata teisi protsesse ja mälu ning registreerib kõik kasutatavad programmid, veebilehed ja dokumendid. Ehk siis selle, mida, kui kaua ja kui sageli te oma arvutis teete.

Manictime võimaldab näiteks: Jätka lugemist

Vaata enda nabast kaugemale ehk TEDxTartu

TEDx konverentsist on siin juba korra juttu olnud ( vt http://blog.developdesign.eu/2010/03/ideed-mis-vaarivad-jagamist-tedxtartu/#comments ). Praegu on taas hea võimalus jagada oma värskeid muljeid Tartus toimunud TEDx konverentsilt.Nii nagu TEDi moto lubab – ideed, mis väärivad levitamist – täna ka oli.

Sedapuhku said huvilised konverentsi ettekandeid internetist ja ETV2 jälgida  (viimaseks sessiooniks liitusin ise ka nendega). Kohalolijad said  midagi olulist ettekannetele lisaks – võimaluse suhelda inimestega, keda varem ei tundnud ning nende kaudu uusi mõtteid, ideid, ootamatuid vaatenurki, võimalust jagada oma kahtlusi ja kõhklusi, saada ise inspireeritud ja inspireerida teisi. Just selle kõige pärast tasub TEDx-le  kohale minna.

Mina usun „ristmiku“ fenomeni“ Jätka lugemist

Virtuaalmeeskond on tavatiimist tavalisem

Virtuaalmeeskonna mõiste assotsieerub paljude jaoks tiimiga, mille liikmeid lahutavad suured vahemaad ja ajavööndid. Keegi on Hong-Kongis või Indias, keegi jälle USAs või vähemalt Londonis. Eestlasest virtuaalmeeskondlane seal vahel peab nendega kõige veidramatel kellaaegadel videokonverentse või siis suhtleb töökaaslastega vaid e-posti vahendusel. Parimal juhul teeb mõne telefonikõne ka.

Arvatakse, et tegu on nähtusega, mis puudutab eelkõige rahvusvahelisi firmasid ja projekte. Meie kodukootud väikestes-keskmistes ettevõttetes virtuaalmeeskondi pole, ammugi siis meie riigiasutustes, koolides või tervishoiusüsteemis. Seega pole ka mingit vajadust õppida neis meeskondades edukalt toimetama või neid juhtima.

Tegalikult on olukord suisa vastupidine – on vähe järele jäänud neid inimesi, kes ei kuuluks mõnda või mitmesse virtuaalmeeskonda.

Alustame mõistetest. Virtuaalmeeskonda iseloomustab kaks peamist tunnust: Jätka lugemist

Miks me unustame – ja kuidas seda vältida

kapsasaju

kapsasaju

Olen viimasel ajal hakanud märkama, kui paljud inimesed minu ümber kas

a) unustavad (minu meelest) täiesti elementaarseid asju või

b) kurdavad selle üle, kui palju ja pidevalt nad midagi unustavad.

Sellest inspireerituna plaanisin unustamise teemalist postitust kirjutada juba nädalaid tagasi, paraku

a) see läks pidevalt meelest ära ja

b) kui meelde tuli, ei leidnud ma arvutist üles oma märkmeid, mis ma teema kohta olin teinud. Aga lõpp hea, kõik hea!
Üks tänapäeva tuntumaid mälu-uurijaid, Elisabeth Loftus, toob välja neli peamist põhjust, miks inimesed unustavad: taastamistõrge, interferents, salvestamistõrge ja põhjendatud unustamine. Jätka lugemist