Väljaõppe lõpetanud jagavad muljeid…

Aleksandr Miina, Lean Enterprise Estonia, Tallinna Tehnikaülikool

“Koolitajate-suhtlemistreenerite koolitus aitas minul, kui professionaalsel koolitajal ning ülikooli õppejõul, vaadata oma tööle teise nurga alt, tõhustada oma koolitamise ja õpetamise viise, saavutada paremaid tulemusi ning värskendada aju. Kogu koolituse aja jooksul olin „ärkvel“ – vaatasin oma koolitamise ja suhtlemise oskusi kõrvalt, kriitiliselt neid hinnates ja otsides õppimise kohti. Koolitajate-suhtlemistreenerite koolitus kindlasti tõstis minu professionaalsuse taset ning lisas minu koolituste portfelli palju uusi koolitusteemasid.”

 

 

 

 

 

Anneli Kritšmann-Lekštedt, Geko koolitus

“Eesti koolitusmaastikul toimetab üle 500 koolitaja. Suurem enamus on mingi eriala asjatundjad, kes siis oma teadmisi teistele edasi annavad. Kahjuks pole väga paljudel neist aimugi, mida tähendab grupi juhtimine ja aktiivõpe. Või sellest, kuidas täiskasvanu üldse teadmisi omandab. Osalesin Suhtlemistreenerite väljaõppel 2013-2014 aastal. Olin varem arvamusel, et olen päris hea suhtleja. Siis sain aru, et olen väga hea rääkija, aga tõelistest suhtlemiskompetentsidest polnud mul vähimatki aimu. Selle väljaõppe tulemusel olen ma palju parem koolitaja, mulle avanesid uksed täiesti uuel maastikul. Suhtlemistreeningu meetodit kasutades saab aidata paljusid meeskondi nende tee leidmisel ja kommunikatsiooni parandamisel. Olen väga tänulik võimaluse eest sellel väljaõppel osaleda ja soovitan seda nii algajatele kui ka kogenudkoolitajatele.”

 

 

 

Õppimisest, motivatsioonist ja motiveerimisest.

Õpime iga päev midagi, seda endale teadvustamata. Meie varasem õppimiskogemus ütleb pigem, et see on midagi sellist, mida koolipingis tehakse. Õppimiseks on vaja klassiruumi ja õpetajat, õppimist mõõdetakse hindega. Siinkohal teeme oma mõttekäigus esimese vea. Tegelikult oleme pidanud kõik palju erinevaid asju õppima formaalse keskkonna ja koolisüsteemita. Õppimine on pigem kohanemine, mille tulemusena omandatakse uusi teadmisi või oskusi. Nii võib öelda, et õpime kogu aeg – käsitsema uut nutitelefoni, e-pileteid või avama toidupakendeid. Mida rohkem maailm muutub, seda kiiremat õppimist (kohanemist) me vajame. Ja siit tuleb esimene vajadus või ka motivatsioon õppida. Meie ümber on kõik muutumises, nii elu- kui ka töökeskkonnas. Jätka lugemist

Kuidas demotiveerida motiveeritut.

Miskit on pealkirjas viltu, kas pole? Aga just motivatsiooni vähendamisest tahangi kirjutada. Sest seda teevad juhid organisatsioonis sageli tahtmatult või noh, mis seal salata, enamasti on eesmärgiks olnud hoopis head kavatsused. Aga välja kukub sootuks teisiti kui oodata võib.

Tulemustasu võib olla korralik motivastioonikustuti. Kui koolitusel motivatsiooniteemat puudutada, siis ei ole juhti, kes ei teaks, et tasu mõju motivatsioonile on lühiajaline. Kõik teavad ja on nõus. Kuid kõigele sellele teadmisele vaatamata pole paljudes organisatsioonides probleemi väljatöötada bonussüsteem, mis loeb kokku paljudest väikestest detailisest koosneva tulemuse. Kogu häda seisneb aga selles, et tegu pole liinitööga, isegi mitte müügitööga ning tulemuse saavutamine ei sõltu ainult töötaja tegemistest vaid suurel hulgal keskkonna mõjust. Et tegemist on loova tööga ja et sel viisil pole veel kellelgi õnnestunud tulemustasu saada, näib olevat ainult töötajate mure.

Väga head oskused ei tähenda, et need ka silma särama panevad. Mõni inimene on suurepärane kõneleja, tal tuleb see hästi välja. Teine on hea “keelekõrvaga” ta suudab kergusega tabada (võõr)keele olemust ja nüannsse. Kujutage nüüd ette, et see esimene töötaja on alati ette lükatud, olgu tegu sünnipäevalapse õnnitlemisega või kliendile esinemisega. Või see teine pangu oma keelevaist tööle, kui juba oskab, siis tõlkigu ja vahendagu. Ehk kuidagi juhtub nii, et me arvame, et kui midagi hästi osatakse, ju see siis ka oskajale meeldib ja järelikult ka innustab. Ja siin on viga.

Kui midagi meeldib/sobib mulle, siis see ei pruugi motiveerida teisi. Oled omaette nokitseja, töötegemiseks on vaja vaikset ja rahulikku aega? Või vajad enda kõrvale teisi inimesi kellega arutada ja nõu pidada? Ükskõik kummast kandist oled, võib olla raske mõista, et teised pole minuga sarnased. Tähtsam isegi sellest, kas te teise eripära mõistate on arusaamine, et sobimatu “motiveerimisvahend” võib olla oluliselt tehatahtmist vähendav.

Normid ja traditsioonid võivad olla piiravad. Kuidas teie mõtlete töö tegemisest? Kas see on midagi, mis toimub kesklinnas, klaasist büroos? Või on töö hoopis mingi “objektil” olek? Või on töö see, mille tulemusena tekib lisaväärtus? Meil on mõned harjumused, mis ütlevad kuidas ja kus töötegu peab toimuma. Ja uskuge, nende väärtuse mitteklappimine võib olla väga demotiveeriv. Ettevõtjana pole minul probleemi tööks näpistada aega pühapäevast (no mitte, et m arvaks, see peaks reegel olema:)). Aga katsuge mõnele reglementeeritud argipäevase töörütmiga harjunud inimesele seda mõtet müüa, et tööaeg on paindlik! Samamoodi on mul raske mõista nn”tagumiktunde” ehk tööjuures olemise nõuet. Kas töö kvaliteet peaks üheskoos, ühes ruumis arvutiga töötamisest paranema? Kelle motivatsioon tõuseb?

Enesejuhtimise koolitusel on üks põhiküsimus – mis mul silma särama paneb? Juhina on lisaks eneseteadlikkuse arendamisele (ehk kuidas minuga asjad on) kasulik arendada teistest teadlikkust. Ma innustan küsima, mis neil silma särama paneb? Kuidas see, mida ma teen või otsustan, mõjutab teisi meie organisatsioonis? Ja veel-see nüüd on küll üsna eneseteadlikkusele suunatud küsimus – millal ma kedagi demotiveerisin?

Kokku 8!

Seekord teeme nii, et lapselapsi ei loe:) Loeme hoopis lapsi. Mõned tited on täitsa värsked:) Näiteks see väike poiss, kes sündis kolmapäeval ja on meie tiimi liikmete laste rivis kaheksas.

Ja kes ei teaks, et häid asju tuleb oodata kaua. Mõned toredad ja rõõmustavad hetked lasevad end isegi niikaua oodata, et juba jõuab kärsitus asenduda hämmeldusega, no millal küll kauaoodatud uus ilmakodanik saabub ja seejärel üllatusega kui ruttu tipphetk kätte jõuab:) 

Kallis Kadri, õnne ja armastust Sulle, Su perele ja pisipojale!

Kõike rohkem ja enamgi veel?

Sirvin ühte järjekordset hankekutset. Hoolikalt vormistatud, ridamisi nõudeid, piiranguid, kohustusi. Koolituse sisu on loetletud tsüklite ja moodulitena, üks pealkiri uhkem kui teine. Kahtlust ei teki hetkekski, et kõige selle läbinud koolitatav võiks saada tublimaks töötegijaks. Ainuke küsimus, mis  tekib on see, et mis küll on ajendanud just sellise teemade valiku. Jätka lugemist

Väikesed asjad mõjutavad rohkem kui arvata oskad.

img_18421

“Oeh, ma sain täna jälle pahandada…üks siin käis ja õiendas, et millal te selle kauba vastu võtate…” “Nojah, on ikka küll…”, “Eino mina ju pidin üldse tulema 11-ks, aga juba kl 8 olen siin ja saan pragada…” Umbes selline dialoog kõlas mu kõrvu ühes lillepoes. Teenindaja, muidu reibas ja rõõmus, kurtis muret kolleegile. Mina olin kaastundlikult kolmnurka haaratud, ise selleks soovi avaldamata. Lihtsalt seisin kõrval (no nii meetri kaugusel) ja kuulsin tahtmatult pealt. Natuke piinlik oli kaa, nagu käiks kellegi elutuppa binokliga piilumas. Ära minna ei saanud. Suvelilled tahtsid ostmist saada. Müüjate dialoog jätkus, minu kõrvu kostis endiselt detaile kohaliku kaupluse sisekliimast. Jätka lugemist

Surub, rõhub. Vabastab?

Praegune aeg paneb ümber hindama edu kriteeriumid, õnne omad ka. Eks edu ja õnn olegi nagu võrdusmärgiga olnud. Viimasel viiel aastal sai õnnelik olla see, kes oli edukas. No ikka mammona mõttes, sest selline “soft” meelerahu pole kuigi mõõdetav, eksole. Pealegi, kelle suunurgad poleks kõrvuni kui pangakontol “vedeleb” piisavalt kopsakas rahanumber, et endale mida iganes lubada?

Jätka lugemist