Pane arendustegevused süsteemi

Arendustegevused organisatsioonis võrdsustatakse sageli koolitamisega. Unustatakse või ignoreeritakse hulgaliselt teisi arendusmeetodeid, kuid mitte sellest ei taha ma praegu rääkida. Vaid sellest, mis toimub (või peaks toimuma) enne ja pärast koolitamist/arendustegevuse toimumist.

Arendustegevused nõuavad ressurssi – raha, aega, inimeste energiat. Selleks, et ressurssi säästlikult ja samas tulemuslikult kasutada, tuleks vaadata Suurt Pilti – arendussüsteemi tervikuna.

Efektiivses arendusorganisatsioonis moodustavad inimeste arendamisega seotud tegevused terviku, millel on 8 alasüsteemi: Jätka lugemist

Arenguvestluste “reanimeerimine”

“Siin näete arenguvestlusel viibivat töötajat. Raske öelda, kas tegemist on juhi või tema alluvaga, sest sarnast pilti võib näha mõlemal pool lauda. Halvimal juhul samaaegselt.”

Nii juhatasime sisse meie ettekande täna toimunud Pärnu Konverentside Juhtimiskoolitusel. Valisime arenguvestluste teema, sest sellest mõjusast ja motiveerivast arendusvahendist on paljudes organisatsioonides kujunenud formaalne, tüütu protseduur, mille eesmärki ei mõista ei juhid ega töötajad.

Ettekande slaidid leiate huvi korral siit, kuid et tegemist on peamiselt pildimaterjaliga, ütlen selgituseks ka mõned sõnad.

Enne, kui asuda arenguvestlusi taaselustama, tuleb aru saada, mis põhjus(t)el asi käest ära läks. Põhjused võivad olla näiteks järgmised: Jätka lugemist

Ajusõbralikud loengud

Loeng on koolitusmeetod, mis paljude jaoks seostub igavusega – tülpinud auditoorium talub vaikides sama tülpinud lektori üksluist monoloogi teemal, mis ei huvita kedagi. Halvimal juhul loeb lektor ette oma konspekti, paremal juhul seinale näidatavaid slaide. Tuleb tuttav ette?

Küsimusele, miks ikkagi domineerib “tavaline” loeng kui koolitusvorm, vastas Larissa Jõgi TLÜ Andragoogika õppetooli dotsent nii:  “See on harituse, ettevalmistuse,  kogemuse puudujäägid, mõnede lektorite hoolimatus ÕPPIJA suhtes ja oskamatus mõjustada, kaasata, suhelda “.

Mina omalt poolt lisan, et ükski teine meetod ei varja esineja eesmärgi puudumist nii hästi, kui tavapärane loeng. Kui te koolitajana kasutate  aktiviseerivaid meetodeid ilma selge eesmärgita, siis tõstavad koolitatavad varsti mässu: “miks me seda jama tegema peame!?” Kui te peate eesmärgipäratut loengut, kannatavad kõik vaikides, sest nad on sellega harjunud. Jätka lugemist

Kui eesmärgiks on eesmärkide jagamine (vt. ka videot)

Mida teha, et organisatsiooni 360 töötajat kõik ühtemoodi teaksid ja mõistaksid organisatsiooni väärtusi ning strateegilisi eesmärke? Ja igapäevatöös tegutseksid vastavalt nendele väärtustele ja eesmärkidele?

Sellise ülesande püstitas meile Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet (PRIA).

Juhina ja konsultandina olen hästi tuttav tüüpolukorraga, kus:

a) juhid ja/või töögrupp on maha saanud suurepärase strateegiadokumendiga, mis väga selgelt paneb paika arengusuunad, eesmärgid ja ootused töötajatele;

b) töötajad – kui nad üldse teavad sellise dokumendi olemasolust – ei ole seda lugenud. Või kui on, ei lase ennast häirida, sest: “mind see ei puuduta, mina teen lihtsalt oma igapäevatööd”. Jätka lugemist

In the middle of nowhere next to nothing ehk üks huvitav koolituskoht Avinurmes

Ma loodan, et avinurmelased ei pahanda, et nende elukohta pealkirjas niimoodi nimetan:) Ja tegelikult ei tahtnudki ma üldse sellest rääkida kui kaugel keskustest Avinurme asub. Hoopis rohkem insipreeris mind kirjutama omamoodi olemise-ostmise-koolitamise koht Avinurme Puiduaida näol.

Selle peaaegu_üdini_puust_maja esimesel korrusel on õdus kohvikunurk koos poega, kust saab igasuguseid toredaid kodutarbeid laastukorvist kuni uksekoputini. Muuhulgas pakutakse kohvikus ka omatehtud leiba ja korralikku kõhutäit. Alumisel korrusel on kaks kõrvuti olevat väiksemat ruumi (puidutuba ja leivatuba), mida saab edukalt nõupidamiste tarvis kasutada.

Suur saal teisel korrusel on mõnusa sisseseadega, puidust loomulikult;) Aga traditsioonilise puidu kõrval on majja koolitusele tulnud külaliste mugavuse loomiseks kasutada kõik kaasaegsed tehnilised vahendid. Veelgi nauditavamaks muudab koolitusruumi see, et miski kaasaegne ei turrita silma, vaid on oskuslikult sisekujundaja poolt peidetud, samas käe-jala ulatuses.

Kui kogu maja kujunduses on  kasutatud traditsioonilist puitu, siis üks asi on kindlasti ebatraditsiooniline – nimelt kohvipaus. Või kuidas te vaatate lauale serveeritud kolme sorti koduleivale erinevate maitsevõidega?

Kui Puiduaidale mõned arendamise soovitused anda, siis ehk võiks mõelda tulevikus ka sellele, kuhu kaugemalt tulnud saaks öömajale jääda. Sest nii mõnus koht koolitamiseks vajaks seda küll kindlasti:)

Foto www.strauss.eeFoto www.strauss.ee

Haridussüsteemist ja parun Münchhausenist

Meie haridussüsteemi paradigma muut(u)mine on olnud jututeemaks juba aastaid. Eranditult kõik selleteemalised artiklid ja vestlussaated, mida olen meedias märganud, jõuavad järeldusele, et muutust on vaja.  Selles on, ime-ime, kõik asjassepuutuvad ebaeestlaslikult ühel meelel. Kuid peale muut(u)misvajaduse kordamise ja üle kordamise pole suurt midagi toimunud.

Huvitav on praegu lugeda 2004. aastal Riigikogus teemaks olnud Eesti haridussüsteemi arengu arutelu, mille eesmärgiks oli “hariduse paradigma otsustav muutmine” (!!!) võrdluses ekspertidelt 2010 aastal kogutud arvamustega Eesti Haridusstrateegia 2020 lähteülesande koostamiseks. Strateegiadokument ise peaks valmima käesoleva aasta  juuliks, aga kas see toob õnne meie õuele? Millal varem on mõni strateegia rakendunud ainult seetõttu, et see välja mõeldi ja kirja pandi…

Haridussüsteemi muutmist oodatakse selles süsteemis tegutsejatelt. Kes peaksid ennast parun Münchhauseni kombel ise tuttipidi soost välja sikutama. Jättes kõrvale loodusseadused, olen selle ettevõtmise suhtes pigem skeptiline. Jätka lugemist

Kapiuksed valla

Avatud Eesti Fondi toel ilmus äsja esseekogumikKapiuksed valla. Arutlusi homo-, bi- ja transseksuaalsusest“. Pealkiri iseenesest on mõneti  ebamugavustunnet tekitav (tulen selle juurde allpool tagasi), isegi eksitav. Kogumik sisaldab muidugi ka LGBT teemasid (lesbi, gei, bi, trans), kuid mitte ainult. Autorite hulgas on Tallinna ja Tartu Ülikooli doktorante, psühholooge, kunstiteadlasi, sotsiolooge, meditsiinispetsialiste ning uurijaid, kes käsitlevad soorolle, seksuaalsust, ühiskondlikku sallivust,  jms. nii ajaloolises kui tänapäevakontekstis. Rohketele allikatele tuginevad hästi läbitöötatud tekstid on sisutihedad, samas lihtsad ja põnevad lugeda. Ning kindlasti panevad mõtlema inimeseksolemise peale laiuti ja sügavuti.

Ebamugavustundest ka. Raamatu pealkirja lugedes meenus mulle, kui ebamugav oli vaadata üheksakümnendatel aastatel telereklaame, mis promosid hügieenisidemeid ja tampoone. Sellistest asjadest ometigi ei räägita avalikult! Vähemalt mitte nõukogudemaal. Lapsed ju näevad! Mäletan, et isegi ajalehtedes oli nördinud lugejate arvamusavaldusi sellise rõveduse teleekraanidele lubamise teemadel.

Hügieenisidemed tulid siiski kapist välja. Ja oh imet – ühiskond kestab edasi! See annab põhjust loota, et ehk vaibuvad ajapikku kired ka seksuaalse orientatsiooni ümber ning me saame tegeleda teemadega, mis ON ühiskonnale olulised.

Peksad ametnikku – headust ei saa

Poliitiline korrektsus hakkab tasapisi – ehkki mõningaste tagasilöökidega – imbuma ka meie kultuuriruumi. Sõna “neeger” võib kuulda veel vaid Matvere ja Tätte lauludes, homoseksuaalide kapsaaeda lendavad järjest väiksemad kivid ning üldiselt ollakse nõus, et naine võib võrdselt mehega karjääri teha (muidugi vaid siis, kui tal samal ajal ikka lapsed kasitud ja kodu korras on).

Siiski on olemas grupp inimesi, kellele ei laiene tolerantsus ja sallivus. Paariad, keda võib meedias ja igapäevavestlustes vabalt peksta ja mõnitada ning sellise käitumisega endale au ja kuulsustki koguda. Ärapanemise teeb eriti mõnusaks asjaolu, et need inimesed ei saa enda kaitseks midagi teha. Jutt käib ametnikest.

Tänases Postimehes on Jelena Skulskaja arvamuslugu “Petsid naist – kindlustust ei saa“. Tsiteerin: “Kabinettides istub sadu ja tuhandeid ametnikke. Nad on hirmsasti hõivatud. Neil on äärmiselt vähe aega. Nad tegelevad kohutavalt tähtsate asjadega. Neil pole teiega asja. Te segate neid. Te segate neid tegelemast mõttetu ja mitte kellelegi vajaliku robotitööga. Te teete kõike valesti. Te ei oska midagi. Te olete kaitsetu ja õigusteta”. Jätka lugemist

Abiks ajajuhtijale

Mitte et ma peaksin aja juhtimist võimalikuks… Küll aga oma ajakasutuse paremat korraldamist. Selleks oleks alustuseks oluline teada, kuidas te oma aega üldse kasutate?

Inimesele, kes suurema osa oma tööpäevast arvutiga veedab, soovitan ajakasutuse jälgijaks Manictime rakendust. Näib, et hetkel saadaolevatest on see lihtsaim ja samas tõhusaim tasuta allalaaditav jälgimisprogramm.

Manictime tiksub vaikselt  teie arvutis, koormamata teisi protsesse ja mälu ning registreerib kõik kasutatavad programmid, veebilehed ja dokumendid. Ehk siis selle, mida, kui kaua ja kui sageli te oma arvutis teete.

Manictime võimaldab näiteks: Jätka lugemist

Vaata enda nabast kaugemale ehk TEDxTartu

TEDx konverentsist on siin juba korra juttu olnud ( vt http://blog.developdesign.eu/2010/03/ideed-mis-vaarivad-jagamist-tedxtartu/#comments ). Praegu on taas hea võimalus jagada oma värskeid muljeid Tartus toimunud TEDx konverentsilt.Nii nagu TEDi moto lubab – ideed, mis väärivad levitamist – täna ka oli.

Sedapuhku said huvilised konverentsi ettekandeid internetist ja ETV2 jälgida  (viimaseks sessiooniks liitusin ise ka nendega). Kohalolijad said  midagi olulist ettekannetele lisaks – võimaluse suhelda inimestega, keda varem ei tundnud ning nende kaudu uusi mõtteid, ideid, ootamatuid vaatenurki, võimalust jagada oma kahtlusi ja kõhklusi, saada ise inspireeritud ja inspireerida teisi. Just selle kõige pärast tasub TEDx-le  kohale minna.

Mina usun „ristmiku“ fenomeni“ Jätka lugemist