Nagu hiina keel…

hiina keel

Viimastel aastatel olen suhteliselt harva sattunud linnade vahelise liinibussiga reisima. Üle pika aja  kasutasin seda võimalust möödunud nädalal. Kuna sõit sai olema üksjagu pikk, seadsin end mugavalt istuma, otsisin välja juba kodus selleks otstarbeks kaasa pakitud ajakirja ja hakkasin seda sirvima. Korraga sain aru, et kõrval toimuv vestlus tõmbab mu tähelepanu endale.  Minu lähedal bussis rääkis üks keskealine mees  valjuhäälselt, väga aktiivselt, lausa ilmekalt telefoniga. Tundus, et ta juhendas telefoni teel kedagi.  Vahepeal jagas ta juhtnööre ( „ võta nüüd rida alla poole…“), aeg-ajalt tunnustas oma vestluspartnerit („sa oled vahva…“), siis jällegi rahustas teda („siin ei ole midagi hullu, võta nüüd hästi rahulikult seda asja…“).

Selles kõiges polnuks midagi erakordset kui see vestlus ei oleks käinud minu jaoks täiesti tundmatus keeles.  Põhimõtteliselt, sidesõnad, mida  see mees  kasutas ja mõned laused sekka, olid ikka eesti keeles, kuid vestluse tuum peeti minu  (ja ma usun enamike inimeste) jaoks täiesti tundmatus, võib lausa öelda, et hiina keeles“. Jätka lugemist

Soodne hind=tagasihoidik teenindus.

Allikas www.rehehotell.ee

Allikas www.rehehotell.ee

Ilmselt on nii mõnigi koolituse organiseerimisega kokkupuutuv inimene otsinud Tartumail suuremat koolitusruumi. Ma ei tea kui kaugele teie otsingud on jõudnud, kuid tegelikult on üsna Tartu linna külje all olemas suur, kuni 100 inimest mahutav konverentsisaal. Seda Rehe hotellis.  Ruum on tõesti avar, hea ventilaltsiooni, loomuliku valguse ja kiiresti ümberpaigutatava mööbliga. Kõik, mis puudutab ruumi ennast ongi hea hinna ja kvaliteedi suhtega. Aga puudu jääb millestki olulisemast. Jätka lugemist

Kui leiaks vaid süüdlase?

soojenemineTänases Postimehes kirjutab Arko Olesk ideedest globaalseks kliimaparandamiseks. Ka viimane Tarkade Klubi, mille peatoimetaja Olesk on, sisaldab mitmeid kliima-alaseid artikleid. Nii nagu kogu meie ajakirjandus viimasel ajal.

Loen neid artikleid ja imestan inimese üle. Eranditult kogu tähelepanu on keskendunud küsimusele, kes on süüdi? St. kas kliima soojenemine on inimtekkeline või mitte. Jätka lugemist

Allakäigutrepp tõmbab ligi

fail syndrome“Tahtsin parimat, aga välja tuli nii nagu alati”. Küllap on nii mõnigi juht endamisi seda lauset ohanud, mõeldes läbikukkunud katsele töötajat arendada.

Hea, et niigi läks, lohutan ma teid siin. Oleks võinud minna märksa halvemini, ehk siis lausa vastupidiselt plaanitule.

J.-F. Manzoni ja J.-L. Barsoux kirjeldavad oma raamatus “The set-up-to-fail syndrome” allakäiguspiraali, mis võib alguse saada eelarvamuste küüsis oleva juhi parimatest kavatsustest alluvat aidata.

Probleemse töötajaga tegelemisel tabab pea kõiki juhte kiusatus keskenduda mitte sellele, mis on, vaid sellele, mis puudu. Jätka lugemist

Padjajutud lõvidega

lõvi

autor Nelly Drell

Aastavahetuse perioodil tuli telerist palju loodusfilme. Näiteks Serengeti lõvide raskest elust kuivaperioodil. Nälginud ja haigete loomade heitlus ellujäämise nimel oli fimis esitatud nii, et vaataja sümpaatia ja kaastunne kuulus jäägitult neile suurtele loomadele.

Oli ka film hüaaniperekonnast, kelle imearmsad kutsikad pääsesid näljasurmast ainult tänu õnnekombel leitud loomaraipele. Ehk olid need teises filmis surnud lõvi jäänused? Või siis film gnuuvasika katsumusterohkest elualgusest, kus loomakesel õnnestus põgeneda murdjate käest. Sellest, et murdja toidupuudusest suri – ja seeläbi hüaanipõngerjad ellu jäid, selles loos juttu ei olnud. Iga film kõneles “peategelase” nimel, tema vajadustest ja kõrvaltegelased olid, noh, lihtsalt toit. Jätka lugemist